Läinud aasta eelviimasel päeval kogunes Türi Majandusgümnaasiumi vastvalminud staadionimajja kümmekond Järvamaa kergejõustikuga seotud treenerit-õpetajat, kehakultuuritudeng, kergejõustiku Interneti-lehe toimetaja.

Põhiarutelu käis kergejõustiku hetkeolukorra ja tuleviku üle. Miks teema on nii valulik vaid ala eestvedajatele, mitte neile, kel see peaks olema igapäevatöö? Teame kuritegevuse ja narkomaania ahelreaktsioonist ühiskonnas, mille pidurdamiseks on sõnad osutunud kasutuks.

Korras staadion vajab treenerit ja vastupidi

Ei taheta tunnistada, et mida rohkem noori on hõivatud spordiga, seda rohkem jääb omavalitsusel raha igapäeva elu korraldada. Uuringud on tuvastanud, et iga spordile kulutatud kroon annab tagasi üle kümne krooni.

Seda tunnetame ja teame meie - treenerid ja õpetajad. Oleme olemas, kuid meie oskusi ei lähe kellelegi tarvis. Otsustajad-asjamehed tulevad ja lähevad, meie jääme, kuid ei saa teha seda, milleks riik on meid õpetanud. See on kurb tõde ja arutelu olgu meile kas või lohutus.

Spordis määravad lõpptulemuse spordibaasid, kontingent, keda treenida, otsustav lüli on treenerid-õpetajad, juhendajad. Seda kõike silmas pidades oleks maakonna väljavaade hiilgav, kuid tegelikkus...

Aravetel valmis eelmisel sügisel lõpuks 300 meetrise ringrajaga spordiväljak, kuhu valla mõistvus aitas osta kummist rajakatte, mis tänavu paigaldatakse.

Kergejõustikutreeningud on vaid ühel päeval. Lapsi nagu peaks jätkuma, kuid pole juhendajat. Selle kooli õpilane Marili Toots treenib Tallinnas ja esindab Spordiklubi Leksi 44! Siit on Eesti võistkondadesse jõudnud Madli Luur ja Risto Jamnes.

Koeru staadioni seis paraneb kogu aeg ja loodetavasti saab mõne aja pärast üleni kummikatte. Seal teeb õpetaja Toomas Aan treeninguid juba aastaid. Selle tulemusel on kool võitnud "TV 10 olümpiastardi" maakoolide üle-eestilisi võistlusi.

Paljud noored on jõudnud Eesti paremikku. Vald on sporti hästi toetanud ja vallavanema meelest on see üks põhjus, miks noorte kuritegevus Koerus on üks maakonna madalamaid.

Kavatsus on teha võimlale juurdeehitus. Siis paranevad ka kergejõustiklaste talvised treeningutingimused. Eesti paremikku kuuluv Tarmo Saar õpib kehakultuuri, soovime, et ta tuleks kodumaakonda tagasi.
Paide on valmis rahvusvahelistele nõuetele vastava staadioni aluspind, mis vajab teist kihti asfalti ja erirajakatet. Tänavu rahapuudusel rajakatet paigaldama ilmselt ei hakata.

Koos riigi rahatoega pannakse teine kiht asfalti, tehakse staadioni inventari abiruum, rajatakse juurdepääsuteed ja parklad.

Ilma rajakatte, tribüüni, kohtunike ja abiruumideta pole staadioni võimalik kasutada kas või maakonna võistlusteks. Kui kõrvale ei tule harjutusväljakuid, on staadionimuru varsti porimülgas.

Paide Gümnaasiumi staadion tuleb kiiresti ümber ehitada või vähemalt koolitundide tarvis korda seada.
Paide oli Eestis üks agaramaid spordikooli kaotama. Vastuvõtmatute tingimuste tõttu loobusid treeneri ametist tütarlaste edukas treener Liina Molotovskaja, kohakaaslasena töötanud Toivo Evardi, maakonnast lahkus Jüri Järvik. Järele jäi tühjus, reform ebaõnnestus.

Sama on ka võrkpalliga. Kuid rahvatarkus ütleb, et ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus pole valmis.
Türilased ei läinud paidelaste teed, seepärast nende edukus pigem kasvab. Paidelaste väike lohutus on, et sügisest tegutseb jälle Toivo Evardi, kuid vaid kooli huvisektsiooniga. Kui lähiajal ei rakendate Paides treenerite töölevõtuks kardinaalseid meetmeid koos konkurentsivõimelise palgaga, tekib küsimus, milleks nii kallist staadioni ehitada.

Või pole saavutussporti Paidesse ikka veel tarvis? Võib ka küsida, miks kavandada linna uut, suurt võimlat.

Staadion kulutab palju

Türil on staadionimuru, hüppesektorid, staadionimaja. Tänavu valmib rajakate, järgmisel aastal ootab tegemist tribüün. Kui staadion varustada võistlus- ja treeninginventariga, on tee üle-eestilistele võistlustele avatud.

Probleemiks võib kujuneda kategooriakohtunike puudumine, mis nõuab pikaajalist ettevalmistust. Staadioni avame septembris Eesti paremiku osavõtul GP finaalvõistlusega. Siis tulevad appi Tallinna kohtunikud ja võistlusteks tarviliku saame mujalt.

Majandusgümnaasiumi staadioni valmides vabanevad kummiplaadid paigaldatakse Türi Gümnaasiumi staadionile, kus siis on võimalik väiksemaid võistlusi teha.

Ebamajanduslik on kindlasti, et sel staadionil töötab vaid kohakaaslasena allakirjutanu. Lea ja Veiko Valangu treeningud on põhiliselt Säreveres, talvel Türi Gümnaasiumis. Neil on kahepeale poolteist koormust.
Tulemuslikuks tegevuseks sellest ei jätku ja lähiajal oleks arukas luua Majandusgümnaasiumi juurde spordikallakuga klass, kus õpiks ka teiste alade harrastajad.

Säreveres oli siiani esindusstaadion, kus maakonna ürituste eest tuli maksta üüri, kuigi hooldus aasta-aastalt halvenes.

Tegelikult ei kulu palju, et staadion väiksemate võistluste ja treeningute tarvis korda teha. Staadioni ümbrus on inimsõbralik ja koht hea lastelaagreid pidada.

Talvised treeningutingimused on maakonnas sellised, et ei peks takistama tippsporti pürgida. Vaid Paide Ühisgümnaasiumi kergejõustikuhallis ei saa heita ja hüpata kõrgust, joosta sprinti ja tõkkeid, aga kaugust küll. Võimlas ei saa jälle kõrgust hüpata, sest pole ohutusnõuetele vastavat kõrgushüppematti. Paide Gümnaasiumi võimla on kergejõustikule väike, aga koridorides ei lubata jooksutreeninguid pidada.
Türil on sporti alati paremini suhtutud ja kooli võimlad vastavad tingimustele, lisaks on Säreveres 72 meetri pikkune hall. Pidasime aru, lähtudes vaid kergejõustikust ja tehiskattega staadionitest, kus saab võistelda ka vihmase ilmaga. Loomulikult teevad koolid staadionidel kehalise kasvatuse tunde ja muidki üritusi.
Kõrvalseisja ei mõista, kuidas üks tänapäeva staadion toimib ja mida kõike selleks vaja läheb. Eesti tasemega staadionil peab olema võistlusteks (ka treeningute) rahvusvahelistest võistlusmäärustest tulenevalt litsentseeritud inventar ja paljud muud abivahendid. See maksab miljoneid kroone.
Sellise spordiobjekti kasutus ja korrashoid nõuab mitme inimese tööd, palka, kulusid. Seda pole Türi staadionile veel ka kavandatud. Kui ehitatakse üks tõsine spordiobjekt, aga kulusid lõpuni ei plaanita, võib tulemus kurvaks osutuda.

Kui spordibaasi normaalselt kasutada pole võimalik, tekib küsimus, mis see üldse ehitati. Igal juhul asjaomaste volikogude ja linnaametnike suhtumine ja otsustus võiks toetuda asjatundjate ja nende inimeste arvamustele, kes hakkavad spordibaasis tegutsema.
Kahjuks pole siiani treenerite arvamused olnud määravaks, asju, ka spordis, on ikka otsustanud poliitikud.

Võtmeisik on treener

Küsitlused on näidanud, et spordihuvi noortes kasvab, kuigi visalt. Ajutiselt on Eestis lapsi küll vähemaks jäänud, kui juba on sündimus kasvamas ja laste vähesus ei tohiks treeningutegevust takistada. Suur huvi on lastel spordilaagrite vastu, mis on head koolivaheaegade sisustajad.

Kogu sporditegevuse võtmeisik on aegade jooksul olnud tõesti treener-õpetaja, kes peale treeningute käib võistlustel, spordilaagrites ja muudel üritustel.

Tihe suhe treenitavaga erinevates olukordades võimaldab talle teda rohkem tundma õppida, talle oskusi-õpetusi eluks kaasa anda. Treenerid tunnevad lapsi paremini kui tavatunni õpetajad, sageli ka vanemad.
Kui see minu teha oleks, peaksin treeneritest rohkem lugu. Lugupidamine ei pea väljenduma vaid palgas. Treenerit tuleb hinnata kui noorte kasvatajat-õpetajat, kes toob tänavalt võimlasse hulga noori.
Täiesti väär on, kui omavalitsusi huvitab ainult laste hulk. Tippudele kulub palju rohkem raha ja neid toetatakse vähe. Tuleb mõista, et kui pole tippe, pole ka massi, või nad lähevad kohe laiali. Seepärast on mõlema kooslus möödapääsmatu. Spordi mõte on ikka end teistega võrrelda, mis eeldab peale lõbutegevuse ka pingutust. Ja sellist pingutust, treenerite nõudlikkust vajavad noored kui hapnikku.
See on loomulik tarve, mida tuleb üha harvem koolist või vanematelt. Mistõttu peab olema ka selliseid treeningurühmi, mille siht pole sportida lihtsalt enda lõbuks, vaid sportlik väljund vähemalt Eesti tasandile.
Tahan artikliga panna võimulolijad mõtlema spordi sotsiaalse osa ja selle tagajärgede üle. Maakonna kergejõustikus on varusid, et võiksime tegutseda tulemuslikult ja olla edukad ka Eestis. Laste tuleviku nimel tuleb langetada tarku otsuseid ja need ruttu ellu viia.

Leonhard Soom (kergejõustiku treener), Järva Teataja

Leonhard Soom on Türi linnavolikogu liige (ÜVE-Res Publica) ning Kergejõustikuklubi Järvala juhatuse esimees. Artikkel väljendab autori isiklikku seisukohta.