Jooksurajad said mulle koduseks 1925. aastal, kui elasin Väätsa vallas. Ei mäleta, millest või kust tekkis huvi ja armastus jooksuspordi vastu, kuid ühel heal päeval olin platsis. Algul katsetasin 1500 meetriga. Esimene võistlus, millest osa võtsin, toimus Lõõlas. Tulin jooksu võitjaks ajaga 4.40,9.

Saavutatud edust tiivustatuna hakkasin juba pidevamalt jooksutreeninguid tegema. Harjutasin kaks korda nädalas. Esimesi juhtnööre andsid mulle tolleaegne Järvamaa pikamaajooksu rekordimees K. Idla. Treeningust praeguses mõistes oli see siiski kaugel, kuna puudus pidev päevakava.

Nii kestis see kuni 1936. aastani. Siis tuli Paidesse spordiinstruktoriks vabariigi paremaid pikamaajooksjaid Aleksander Anier. Tema aitas mul koostada treeninguplaani. Hakkasin proovima pikemaid distantse.

1937. aasta sügisel startisin Viljandis maakondlikel esivõistlustel 10 000 m jooksus ja saavutasin teise koha. Järvamaa ja Virumaa vahelisel matskohtumisel tegin kaasa 3000 m ja tulin võitjaks. Järgmiseks hooajaks valmistusin juba teadlikumalt ja põhjalikumalt. Jõuvarude suurendamiseks hakkasin süstemaatiliselt võimlema ja sooritasin pikemaid harjutusmatku.

Oma parima aja 5000 m distantsil 15.48,6 jooksin 1939. aastal Tallinnas. Samal suvel võitsin ÜENÜTO mängudel esikoha 3000 m jooksus, mille eest sain auhinnaks jooksukuju. Kahjuks läks see mälestusese sõjapäevil kaduma. Pärast mängu tuli kutse katsevõistlustelt osavõtuks, kus pidi selgitamata Eesti kergejõustiku koondvõistkond Soome vastu. Segaste aegade tõttu jäid nimetatud katsevõistlused pidamata.

Palju on räägitud meie pikamaajooksjate nõrgast tasemest, kuid tõhusaid samme selle tõstmiseks ei ole astutud. Üks põhilisi vigu on kahtlemata selles, et liiga harva on võistluskavas pikemaid distantse. Heaks staieriks võib saada ainult kauaaegse, sihikindla harjutamisega ja armastusest spordi vastu. Kas tasub ühe-kahe võistluse pärast hooajal end üldse vormi ajada? Teiselt poolt – kas ei oota meie noored pikamaajooksjad liiga kergeid võite?

Kui võrdleme sportimisvõimalusi enne ja nüüd, siis näeme, et suur on vahe. Kodanlikul ajal oli kogu Järva maakonna kohta üksainus treener-instruktor, kes loomulikult ei jõudnud oma abistavat kätt igasse külakolkasse ulatada. Võistlustel tuli käia enamasti "oma kulu ja kirjadega". Nõukogude Eesti noorus võib tänapäeval olla õnnelik. Millised avarad tingimused on loodud kehakultuuri ja spordi arenguks, treeninguks ja võistlusteks, seda näeb igaüks. Neid tuleb vaid noortel kasutada. Sellisest varustusest, nagu saavad tänapäeva nõukogude sportlased, võisime omal ajal vaid unistada.

Noored! Vastakem Nõukogude valitsuse hoolitsusele uute rekorditega!

Autor: Johannes Antje

Allikas: "Paide spordialmanahh" [© Eesti NSV spordiühingute ja –organisatsioonide liidu Paide rajooni nõukogu 1964]