Öeldakse, et arvud on kuivad ja igavad, neist peavad lugu vaid raamatupidajad ja statistikud. Spordis, eriti kergejõustikus, siiski ilma nendeta läbi ei saa. Siin nad, piltlikult öeldes, muutuvad elavaiks, väljendades saavutuste suurust. Sageli numbrite rägastikust leiame selle mõõdupuu, mis aitab meil võrrelda eilset tänasega, täna aga planeerida ülesandeid homseks ja ülehomseks.

Kiiresti kasvab kergejõustiku saavutuste tase, nihkuvad edasi arvatavad inimvõimete piirid. Tagajärjed, mis varem olid kättesaadavad vaid üksikutele, on tänapäeval juba ületatud paljude poolt. Niisugust ulatuslikku taseme tõusu saab seletada vaid kergejõustiku populaarsuse suurenemisega, mis on toonud endaga kaasa radikaalseid muudatusi treeningumeetodeis. Kes uut omaks ei võta, jääb paratamatult maha ja peab leppima sabassörkija osaga.

Kes meist ei oleks tegelenud ühel või teisel määral kergejõustikuga, proovinud joosta, hüpata, kivi loopida või muid raskusi heita? Võisteldes muutub algajas tekkinud huvi peagi sportlikuks kiindumuseks, loob vajaduse treenida ja taotleda järjest kõrgemaid tulemusi. Tihti me ei märkagi, kuidas diletandist saab igapäevane harjutuspaikade külastaja, kuidas omandatakse esimesed diplomid, karikad ja meistritiitlid.

Paide rajoonis tegeleb kergejõustikuga ümmarguselt kaks ja pool tuhat inimest. See on aukartustäratav arv. Iga hooaeg toob kergejõustikuradadele uusi noormehi ja neide. Mõned neist jõuavad kaugele, kujunedes majakateks järeltulijatele nagu Helja Ilves, Emmi Juonolainen, Kalju Pukka, Totti Kasekamp, Ellen Riiman, Paavo Kivine, Ants Nurmekivi, Avo Luigela ja Laine Erik, teised aga mitte. On neid, kes sähvatavad korraks – paariks sporditaevas ja siis märkamatult kaovad.

Iga hooaeg on andnud midagi uut, toonud rekordiparandusi ning tipptagajärgi noortelt, mis on lubanud teha prognoose edaspidiseks. Spordiaastale kriipsu alla tõmmates, oleme enamasti alati võinud konstateerida edasiminekut ja saavutuste nivoo tõusu.

Vargsi poetub huultele küsimus – kas meie edasimineku tempo on küllaldane, kas suudame jalga käia teiste naaberrajoonidega? Küsimus on seda enam põhjendatud, et viimastel aastatel nii mõnelgi vabariiklikul võistlusel, kaasaarvatud 1963. aasta "Nooruse" suvespartakiaad Tartus ja Maanoorte II spordimängud Viljandis, just kergejõustik oli alaks, mis takistas Paide rajoonil pääsu ettepoole.

Kas meie kergejõustik ei tammu oma arengus paigal, sel ajal kui teised lähevad jõudsalt edasi? Paigaltammumine aga tähendab mahajäämist, millega ei või leppida. Miks on sõjajärgseil aastail meie meeskuulitõukajaile jäänud kättesaamatuks 15 meetri piir, kus on meie 60-meetrimehed odaviskes? Kas ei pane rajooni kettaheitjaid mõtlema tõsiasi, et juba nelikümmend aastat tagasi paidelane Johannes Pürn heitis 40.65, millele viimastel aastatel ei ole keegi enam kannule jõudnud?

Mõnevõrra parem on olukord jooksude ja hüpete alal, kuid ka siin kollitavad habemikrekordid. Ei ole silmapiiril näha meest, kes ohustaks paidelase Otto Stephani nimel tagajärjega 3.62 1938. aastast püsivat rajooni teivashüpperekordit või 1952. aasta tapalane Kalju Põllu poolt näidatud tippaega 50,8 meeste 400 m jooksus.

Kätt südamele pannes tuleb vastata: kergejõustiku areng rajoonis on tõepoolest liiga aeglane.

Millega seda ebaedu seletada? Eeldustega noortest ei ole ju puudus, headest eeskujudest ka mitte. Viga seisneb vaid selles, et vähe on noortel püsivust treeninguks ja oma tehnika igakülgseks täiustamiseks. Teisiti aga tänapäeval vabariikliku tasemeni ei jõuta.

Suurteks võlglasteks noore kergejõustikupõlvkonna ees on meie spordiühingute rajooninõukogud ja laste spordikool, kes kergejõustikule pööravad väga vähe tähelepanu. Kuni viimase ajani oli nii "Kalevil" kui "Jõul" kergejõustikutreeneri koht vakantne, selle täitmiseks ei leitud sobivat inimest! Regulaarseid kergejõustikutreeninguid ühiskondlikus korras, nagu neid meie aktivistide Erni Reinloo, Rein Tammla ja Valdur Tammiku juhendusel mõni aasta tagasi Paides läbi viidi, ei ole enam organiseeritud. Sellest on kahju. Laste spordikoolis on kergejõustikugruppide komplekteerimisega raskusi, kuna õppursportlaste paremik nii Paides, Tapal kui Türil on värvatud spordimängude õppegruppidesse. Seda enam väärib kilbiletõstmist ja tunnustamist Paide Laste Spordikooli kergejõustiku-treenerite Eike Sepa ja Rein Tammla väsimatu töö nendegi väheste noortega. Kuigi õpilaskontingent, millest neil oma hoolealuseid tuli valida, oli piiratud, on nende sihikindel töö kandnud vilja – laste spordikooli kasvandikud Priit Raig, Ella Pihtje, Elmar Vanus, Hans Einpaul, Maris Männik, Elme Roomeldi jt. jõudsid rajooni esindusvõistkonda, esinesid edukalt "Nooruse" vabariiklikul spartakiaadil ning parandavad pidevalt veelgi oma tagajärgi.

Endise Järvamaa kergejõustikul on pikk ja kuulsusrikas ajalugu. Põgus pilk möödunule kinnitab, et kergejõustiku alged ulatuvad ligi pool sajandit tagasi. Tapalt, Paidest, Koerust, Amblast, Jänedalt, Järva-Jaanist ja mujalt pärineb mitmeid tuntud kergejõustiklasi. Kes meie vanempõlve spordisõpradest ei mäletaks "lendavaks tapalaseks" ristitud andekat pikamaajooksjat Kaarel Laurissood (Laursoni) ja tema järeltulijaid Jakob Pärna, Aleksander Anieri, Otto Juhansood, Aksel Laulu ja Lembit Metsakut?

A. Anieri, kes kodanlikul ajal oli maakonna spordiinstruktoriks, on peetud üheks meie kõigi aegade väljapaistvamaks pikamaajooksjaks. Korduvalt kuulus ta 1935.-1940. aasta maavõistlustel Eesti rahvusmeeskonda 5000 m distantsil, demonstreerides ökonoomset ja pingevaba jooksustiili. Tema kontos on võidud R. Lulla, K. Kiili, R. Samsi ja teiste meie tolleaegsete parimate üle. 1937. aasta "Eesti Spordileht" avaldas A. Anieri foto, allkirjaga: Eesti praegusaja parim pikamaajooksja. A. Anieri jooksukarjääri katkestas sõda. Okupatsioonivõimud heitsid ta enam kui aastaks vanglasse ja pärast vabanemist keelasid tal sportlikud esinemised. A. Anieri leidis tööd Prääma turbarabas. Vanglamüürid mõjusid sedavõrd tervisele, et jooksuspordile polnud mõnel ajal mõeldagi. Pärast Eesti NSV taasvabastamist nägime A. Anieri uuesti sporditööl Paides, esialgu maakonna kehakultuuri- ja spordikomitee instruktorina ja alates 1945. aastast selle esimehena.

Paljudel on kindlasti meeles ka Albu pikamaajooksja Jakob Pärna toredad stardid Paides, Tallinnas ja mujal. Muide, tema oli meheks, kes võitis viimase kodanlikuaegse ümber Vallimäe jooksu karika. Praegu töötab J. Pärn Tammsaare-nimelises kolhoosis.

Tänaseni on ületamata paidelase Rudolf Saarva 1939. aastat pärinev tipptulemus kõrgushüppes – 1.80 (1961. aastal kordas seda tapalane Arnold Kuningas) ning August Maalsteini rekordtagajärjed kuulitõukes ja kettaheites – 15.45 (1939) ja 42.82,5 (1940).

Tagasivaade veelgi kaugemasse minevikku näitab, et juba enne Esimest maailmasõda tegeldi Paides ja Türil teiste "jõustiku" –alade kõrval ka kergejõustikuga ning tagajärjed olid üsnagi märkimisväärsed – koguni ülevenemaalises ulatuses. Nii olevat 1912. aastal paidelane Voldemar Laube hüpanud kaugust 5.72, mis oli ainult kümme sentimeetrit halvem tol ajal tallinlase Gustav Kiili nimel püsinud Eestimaa tipptulemusest. 1914. aastal Riias toimunud teisel ülevenemaalisel olümpiaadil tegi kaasa kergejõustiku raskemail alal, maratonijooksus Paide mees Kalev Tammehoid (Karl Tannebaum), tulles viiendaks.

Esimese maailmasõja päevil ja sellele järgnenud perioodil oli Paides väljapaistvamaks nooreks kergejõustiklaseks Julius Paskevits. Paidest ta siirdus Tallinna kooli, kus ühel võistlusel 1916. aastal hüppas käärstiilis kõrgust 1.65, mis oli 5 cm võrra parem aasta tagasi N. Laansoni poolt püstitatud Järvamaa rekordist. J. Paskevits oli ka tubli kaugushüppaja. Lühijooksudes ja hüpetes paistis silma veel E. Jürgensoo, sportlane loomupärase hea stardireaktsiooniga. Tema paremateks saavutusteks olid 1913. aasta 60 m jooks 7,8 ja 1918. aasta teivashüpe 2.85, mis mõlemad püsisid maakonna tipptulemustena ületamatutena enam kui kümme aastat.

Üha enam lõi kergejõustik kõikjal läbi. Pidevalt paranesid resultaadid. Pommina raksatas siit ja sealt üksikuid suurtulemusi, mis esialgu tundusid fantastilistena, uskumatutena. Ka Järvamaalt kerkis kahekümnendate aastate algul esile kergejõustiklasi, kelle saavutused äratasid laiemat tähelepanu. 1920. aastal heitis paidelane Johannes Pürn ketast 37.38, mis oli kolmas tagajärg Eestis. Tugevateks heitjateks-tõukajateks olid veel Paides Karl Tepp ja Valter Kärt, kellest esimene 1922. aastal tõukas kuuli 12.68, teine aga mõni aasta hiljem teise Järvamaa sportlasena lennutas ketast üle 40 meetri.

Türil äratasid samal ajal tähelepanu Lennart Bromani tagajärjed hüpetes. L. Broman oli rahvuselt rootslane ja töötas paberivabrikus insenerina. Omades haruldaselt tugevat äratõuget, ei valmistanud talle erilisi raskusi kaugushüppes 6 meetri ületamine. 1922. aastal püstitas L. Broman uueks Järvamaa kaugushüpperekordiks 6.21. Järgmisel hooajal lisas ta sellele veel 7 sentimeetrit ning hüppas kolmikut 12.24.

Tol ajal registreeriti rekordeid ka hoota hüpetes ja kahe käega heidetes-tõugetes. Hoota kaugushüppes saavutas E. Niinemägi 1921. aastal 2.81 ja hoota kõrgushüppes Valter Kärt 1923. aastal 1.28. Parema ja vasaku käe kogusummas oli heitmisel ja tõukamisel ületamatu Johannes Pürn. Kettaheites fikseeriti tema tipptagajärjeks 65.17 (tugevama käega 34.19), odaviskes 70.59 (44.08) ja kuulitõukes 21.56 (12.16).

Järvamaa kergejõustiklaste paremik oli sel perioodil koondunud Paide spordiselts "Malevasse", mis oli üks aktiivsemaid spordiorganisatsioone kogu Eestis.

1912. aastal kuulus Eesti kümne parema edetabelisse 3 Paide malevlast: Karl Tepp kahel alal (100 m 11,8, kuul 12.00), E. Niinemägi neljal alal (100 m 11,9, kaugus 5.77,5, kõrgus 1.60 ja kolmik 12.16,5) ja Johannes Pürn kolmel alal (kuul 12.16, ketas 37.45 ja oda 44.08). Paide "Maleva" oli spordiseltsidest viies.

Järgmisel aastal oli edetabelis juba 5 Järvamaa meest, neist kolm Paides ja 2 Türilt, spordiselts "Maleva" aga oli langenud koha võrra tahapoole – viiendalt kohalt kuuendale. Peale Joh. Pürni ja Karl Tepi olid vabariigi kümne parema hulka jõudnud Lennart Broman, Valter Kärt ja teise türilasena Johan Karpender (viskas oda 47.91 ja granaati üle 80 m).

Kergejõustik on spordiala, mis nõuab väga mitmekülgset ettevalmistust ja süstemaatilist treeningut. Saavutused aga paranevad enamasti pikkamööda. Ajalugu tunneb ka teistsuguseid spordiradade ässasid, talente, kes tõusid kiiresti, särasid mõnda aega ja kadusid siis märkamatult. Üheks taoliseks "meeteoriks" oli Paide preestri poeg Sergei Uusna. 1923. aasta juunis jooksis ta Paides üllatuslikult 100 m 11,4 ja 200 m 24,1. Eesti edetabelisse pääses sellel hooaja tulemuste põhjal 7 järvalast ning Paide "Maleva" võitis tagasi viienda koha. Tallinnas sündis 17. juunil Joh. Pürni suurtulemus kettaheites 40.65 (eelmisel aastal oli Aleks. Kolmpere-Klumberg püstitanud Eesti rekordiks 42.38). Laiema spordiavalikkuse tähelepanu köitis tapalase Kaarel Laurissoo-Laursoni debüüt jooksurajal. Ta läbis Paides 1500 m 4.33,4, 3000 m 10.05,1 ja Tallinnas 5000 m 16.52,6. Viimane tulemus jäi maakonnarekordina püsima jällegi terveks aastakümneks.

1924. aastal tõusis heasse vormi Paide keskmaajooksja Rudolf Pukspuu, kes sai 800 m ajaks 2.08,0, 1500 m 4.28,1 ja 3000 m 10.10,1. K. Laurissoo jooksis 10 000 m rekordilise 35.08,8-ga. Samal aastal organiseeriti ka Paides spordiühing "Järvapojad", milline pikkamööda suretas majanduslikult välja "Maleva" ja kujunes maakonna keskseimaks spordiorganisatsiooniks.

Oli nüüd selles süüdi organisatsiooniline pereheitmine või tingisid seda muud põhjused, kuid alles 1925. aastast järgnes maakonna kergejõustikuelus teatav mõõnaperiood. "Lendav tapalane" K. Laurissoo värvati Tallinna "Kalevisse", kus ta alustas rünnakuid Jüri Lossmanni nimel püsivaile Eesti pikamaajooksurekordeile. 1927. aastaks kustutas ta vabariigi rekordiedetabelist J. Lossmanni nime kõigil jooksudistantsidel alates 2000 meetrist kuni 10 000 meetrini. 1925. aastal Sergei Uusna näitas 100 m aega 11,6 ning aasta hiljem kordas Koerus koguni 60 m Joh. Villemsoni nimel seisvat Eesti rekordit 7,1. Viimane tagajärg jõigi S. Uusna luigelauluks – rohkem temast jooksuradadel ei kuuldud. Raskematel aladel aitasid Järvamaa spordi head nime üleriiklikus mastaabis veel üleval hoida Valter Kärt (1925. aastal kuuli 12.21 ja 1926. aastal 12.20) ja Joh. Pürn (1926. aastal ketast 39.16). Teivashüppes püstitas mitmekülgne V. Kärt uueks maakonna tipptagajärjeks 3.00 (mitteametlikel võistlustel ületas koguni 3.10).

1927. aastal figureeris Eesti kergejõustiku edetabelis 4 Järvamaa meest. Seekord üllatasid Koeru kandi kergejõustiklased. Esmakordselt lõi särama Evald Hindrekuse täht. 200 m märgiti tema ajaks rekordilähedane 24,3. Teine Koeru sportlane Elmar Kool püstitas aga suve keskel Türil uueks tubliks maakonnarekordiks kolmikhüppes 13.05. Odaviskes rikkus türilane Johan Karpender esimese järvalasena 50 meetri piiri, seades uueks tippmargiks 51.96. Tehti proovi ka vasaraheidetega, milles V. Kaigas näitas tagajärge 28.34. V. Kärdi kettaheitetulemuseks oli 39.35.

1928. aastal tegi kergejõustik silmanähtavaid edusamme Koerus ja Amblas. Siin kutsuti ellu oma spordiringid, kus kergejõustiku kõrval harrastati ka tõstmist, maadlemist ja jalgpalli. Koeru sprinter Evald Hindrekus purustas 200 m jooksus S. Uusna rekordi, saades Paides ajaks 24,0. Õige äike lõi sisse Amblasse Ants Strömbergi näol, kes 200 m kattis koguni 23,5-ga ja 400 m 53,4-ga. Kuulitõukes oli uue maakonnarekordi autoriks Valter Kärt. Aastaid oli ta kogunud "laskemoona", nüüd see plahvatas – septembri algul mõõdeti Koerus tema rekordtagajärjeks 12.78. Teivast hüppas Türi sportlane Herman Viirmann 3.10. Esmakordselt saabus kergejõustikusõnumeid ka Tapalt, kes Heinrich Räitsak lennutas oda üle 50 m. Pärnus sai ta pikimaks viskeks 51.60, millega jõudis Karpenderi rekordile kardetavasse lähedusse.

Aasta hiljem läkski maakonna odaviskerekord H. Räitsaku valdusse (52.24), kuid ainult üürikeseks ajaks. Jälle tuli üllataja Amblast, seekord Harald Kobbini näol, kes viskas samal suvel 53,03. A. Strömberg tõendas, et tema poolt eelmisel hooajal joostud tublid sprindiajad ei olnud juhuslikud. Ta läbis 100 m 11,5-ga ja 200 m uuesti 23,5-ga.

Suhteliselt tagasihoidlikumaks jäid kergejõustiku tagajärjed 1930. aastal. Tapalane H. Räitsak tõi odaviske rekordi uuesti tagasi enda nimele, saades tulemuseks 54.92.

1931. aastal olid silmapaistvamateks resultaatideks Evald Hindrekuse 23,9 200 m ja 52,9 400 m jooksus. Kuuldavasti olevat mõlemad ajad joostud ühe kurviga sirgel (Koerus, Aruküla pargis). Herman Viirmann lisas oma teivashüppe tipptulemusele Tapal veel 10 cm, ületades 3.20. Sellest aga ei piisanud maakonnarekordi omandamiseks, kuna selgus, et kaks päeva varem oli Harald Kobbin Amblas igati määrustepäraselt hüpanud 3.41. Järva-Jaanis ilmus jooksurajale andekas pikamaamees H. Sonn, kes läbis 10 000 m 36.04,0-ga. Paide spordisõpru aga rõõmustas toredate aegadega keskmaadistantsidel Konstantin Lugus. Üliõpilasolümpiaadil Riias kustutas ta 5000 meetris "lendava tapalase" rekordi, püstitades uueks tippajaks 16.11,6. 1500 m jooksis K. Lugus samal hooajal 4.18,0-ga ja 3000 m 9.31,3-ga.

1932. aastal virgus ka Tapa kergejõustik. Soomusrongide rügemendi üleajateenija Rubens Mill viis maakonnarekordi meeste 100 m jooksus Tapale, näidates aega 11,3. 200 m märgiti tema tulemuseks 24,0 ja 400 m 54,0. Teise tapalasena kirjutas oma nime Järvamaa rekorditetabelisse paljutõotav mailer Karl Fatal, kes 1500 m kattis 4.15,6-ga. K. Fatalist lootsid asjatundjad palju, temale ennustati maailmaklassi jõudmist. 1934. aastal siirdus ta Tallinna "Kalevisse" ja võitis enda nimele Eesti rekordi 800 m (1.57,9) ja 1000 m (2.36,0) jooksus. Siis aga haigestus K. Fatal tüüfusesse ja suri. Andeka sportlase elu päästmiseks ei suutnud arstid midagi ette võtta. See oli raske löök meie kergejõustikule.

Järgnevail aastail tegi kergejõustik kogu maailmas tohutuid edusamme. Tagajärjed kasvasid uskumatu kiirusega. Järvamaa panus Eesti kergejõustikule ei olnud sugugi tühine. Vabariigi paremikku jõudsid sprinter ja kaugushüppaja Konstantin Ivanov Tapalt, kuulitõukaja ja kettaheitja August Maalstein Paidest, pikamaajooksjad Otto Juhansoo Väike-Karedalt, Jakob Pärn Albust ja Ervin Sepp Amblast, hüppajad Rudolf Saarva ja Otto Stephan Paidest, Valter Rähni Järva-Jaanist ja Ants Kivend Jänedalt ja paljud teised.

Agaralt tegeldi kergejõustikuga Lõõlas. Ühiskondlikus korras hakkasid külanoored rajama staadioni. Mitmekülgsed sportlased olid siin Erich Oltjer, Joh. Antje, Ilmar Reinpalu, Joh. Nurm jt. 1935. aastal jooksis esimene Piiometsas 100 m ajaga 11,2, mis rekordina ei leidnud aga kinnitamist mittemäärustepärase jooksuraja tõttu.

Kui teil Paides automaattelefon tõrgub ega taha anda ühendust või soovite aparaati ühest toast teise tõsta, helistate "08" ja kohale ilmub montöör. Paljud telefoniteenuste kasutajad aga ei tea, et liinisõlme Paide jaoskonna eesrindlikule montöörile, endisele lõõlalasele Johannes Antjele kuulus aastaid Järva maakonna ja Paide rajooni rekord 5000 m jooksus – 15.48,6, püstitatuna 1939. aastal.

Ka sõjajärgseil aastail andsid Paide, Tapa, Türi ja teised keskused hinnalisi kivikesi üldisse mosaiiki. Üsna pikale viiks kõigi nende loetelu, kes meie kergejõustiklastest on pääsenud vabariigi koondise ridadesse, tulnud koolinoorte ja spordiühingute vabariiklikeks meistreiks. Nende arv ulatub mitmekümnele.

Nimetaksime siinkohal vaid parematest paremaid. Eredalt on silme ees esimesed sõjajärgsed aastad, siis kui kogu maa asus likvideerima sõjapurustusi, ehitama varemetele uut elu. Sportlased sammusid taastajate ja uue elu ehitajate esireas. Meie linnad ja asulad kerkisid rusudest kaunimatena kui varem. Peatselt löödi ühise rindena käed külge ka spordiehitustele. Valmisid staadionid ja mänguväljakud ning Eesti kergejõustik jõudis üleliidulisele areenile. Nende seas, kes esimestena meie koduvabariigi nime üleliiduliselt tutvustasid, olid paidelanna Helja-Ilves Sikka ja tapalanna Õilme Rajala. Esimene parandas 1945. aastal Tallinnas ja Kiievis naiste 800 m jooksus kolmel korral Eesti NSV rekordit, viies selle 2.25,-7-le. Õilme Rajala nimel olid vabariigi noorterekordid kaugus- ja kõrgushüppes ning 500 m jooksus.

1947. aasta sügisel Paides peetud linna kergejõustiku esivõistlustel üllatas 17-aastane Paide Keskkooli õpilane Ole Reinok. Ta lennutas 2 kg raskust ketast 37.65, mis tähendas uut tolleaegset vabariigi noorterekordit, ühtlasi oli 72 cm eestlase Olev Ehrlichi nimel olevast üleliidulisest rekordist 17-18 aasta vanustele noormeestele. Kujukas näide sellest, kui kaugele võib jõuda tehnika eeskujuliku valdamisega – O. Reinokil ei olnud kettaheiteks mingeid erilisi loomupäraseid eeldusi, ei pikka kasvu ega atleetlikku kehaehitust, oli vaid eesmärk, mille poole pürgis ja mille saavutas.

Rõõmustas palju muudki. Kes ei mäletaks Juta Peetermanni stabiilselt neljakümne meetri piirile kanduvaid odakaari, mis avasid talle tee vabariigi koondisse, või Totti Kasekampi suurepäraseid seeriaid kuulitõukes, mis tegid temast mitmekordse maanoorte meistri? T. Kasekamp oli lisaks sellele tugev mitmevõistleja, jõudes viievõistluses vabariigi rekordi püstitamiseni. Jooksuradadel äratasid tähelepanu Evald Eedma, Rein Tammla, Kalju Põld, Arnold Valting, Emmi Juonolainen ja Niina Kivimäe, käimises ja ülipikamaajooksus Elmar Amboja, Loit Laidna, Lembit Mesak ja Arnold Vaabla. Paljudel spordisõpradel ei ole kindlasti veel meelest läinud Ambla kooliõpetaja Ilmar Lindami ja Järva-Jaani sportlase, praeguse Paide rajooni "Külvaja" kolhoosi esimehe Kalju Pukka lennukad hüpped üleliidulistel maanoorte spartakiaadidel, mis tõid meie vabariiki mitu medalit ja tsempionitiitlit kaugus- ja kolmikhüppes.

Või kas saab kunagi unustada viieliikmelise Järvamaa jooksjategrupi ennastsalgavat starti Moskva linna 800. sünnipäevale pühendatud Tallinn-Moskva teatejooksus? Meie sportlastest kuulusid Eesti NSV teatejooksu võistkonda Oskar Võsandi, Elmar Tammist, Arnold Valting, Vaike Einjärv ja Hilje Uudemets. Kaks viimast saavutasid 2 km distantsil Eesti NSV naisjooksjaist parimad ajad – H. Uudemets 7.08,0 ja V. Einjärv 7.21,0.

"Ettevalmistus treeninglaagris oli tubli", kirjutas oma muljetest pärast jooksu "Järvalases" paidelanna Vaike Einjärv. "See mõjus soodustavalt ka jooksjate saavutustele. Järva meessportlastest jooksis eriti hästi Oskar Võsandi, kes võitis teel 5 km jooksus ka kaasasõitnud viieliikmelist jalgratturite teatemeeskonda. Viimased jooksid 5x1000 m, kuid kaotasid ikkagi Võsandile mõnekümne meetriga… Tormiliste ja kauakestvate ovatsioonidega tervitati meid Moskva "Dünamo" staadionile jõudmisel, kus aastapäevapidustused olid parajasti täies hoos".

Uus etapp Paide kergejõustikuelus algas mitmekülgse sportlase Erni Reinloo saabumisega Haapsalust Paide Tööstuskooli õpetajaks. Ta hüppas 1952. aastal kõrgust 1.77 ja kaugust 6.61 ning tõukas kuuli üle 12 m. E. Reinloo ei olnud üksnes tubli kergejõustiklane ja võrkpallur, ta oli ühtlasi innukas organisaator, kes pani aluse rajooni kergejõustikusektsioonile, mille presiidiumi esimeheks on praeguseni. Grupi tööstuskooli õpilaste abil viis ta läbi Paide linna staadioni taastamise ning jõele purde ehitamise, mis lühendab nii sportlaste kui pealtvaatajate jalavaeva.

Erni Reinloo ja Paide Keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja, rajooni kergejõustikukohtunikekogu esimehe Rein Tammla algatusel hakati kergejõustikuvõistluste korraldamisel enam rõhku panema pidulikule küljele – ava- ja lõputseremooniatele, defileedele, lipu heiskamistele, autasustamistele, sportlaste ja spordikohtunike ühtlasele riietusele ning teadustamisele.

Peaaegu iga hooaeg tõi kergejõustikuradadele uusi lootustandvaid jõude. Ellen Laul-Tüür, Jüri Tamjärv, Aksel Randmer, Rosilde Kuller, Ilmar Rootsi, Paavo Kivine, Heino Vungi, Arnold Kose, Erna Leesi-Apart, Aulo Härm, Lemmi Laudisaal, Jaan Põldmaa, Laine Erik, Aksel Laul, Ants Nurmekivi, Erna Riimann, Kaljo Värk, Endel Reidla, Juta Ojamaa, Kalev Timmermaa, Viiu Karumaa, Tõnu Keskküla, Vladimir Frei, Erni Reinloo, Maie Tiigi ja Aleksander Tammert – nende kõigi nimedega on lahutamatult seotud rajooni kergejõustikuajalugu.

1962. aastal "Pravda" 50. aasta juubelikrossi finaalvõistlustel Moskvas kuulus Eesti NSV koondvõistkonda kaks meie rajooni jooksjat: Maie Ruisu ja Erik Kesküll.

Aastate jooksul on välja kujunenud mitmeid toredaid kergejõustikutraditsioone, nagu kevadine ja sügisene jooksukross Tapal, Paides, Türil ja Järva-Jaanis, Paide-Türi-Tapa linnavõistlus, kuue rajooni matskohtumine, 30 km maanteejooks Paide-Anna-Paide (vabariigi meistrivõistlused) ja "Nooruse" vabariiklikud C-klassi karikavõistlused mitmevõistluses Paide Laste Spordikooli karikale. Kõik need aitavad kaasa kergejõustiku tutvustamisele ja populariseerimisele.

Möödunud aasta ei olnud, nagu eelpool tähendatud, meie rajooni kergejõustikuelus eriti viljakas ega rõõmupakkuv. Kevadistel murdmaajooksu ja käimise meistrivõistlustel Rakveres jäi rajooni esindus üheksandaks, kus noorte 5 km käimises Järva-Jaani Keskkooli õpilane Henno Nurmekivi tuli vabariigi meistriks.

"Nooruse" spartakiaadil Tartus platseeruti teise kümne sisse, kuid Paide Keskkooli õpilasele Priit Raigile kuulus poiste B-klassis kaugushüppes 6.18-ga vabariigi meistritiitel.

Maanoorte II spordimängude kergejõustikuvõistlustel Viljandis jäi Paidest tahapoole ainult kaks rajooni. Spordimängude meistriks neidude kõrgushüppes tuli Jäneda Põllumajandustehnikumi õpilane Mare Ojaveer, ületades sel hooajal juba kuuendat korda 1.50. Suvel Väimelas põllumajandustehnikumide spartakiaadil viis ta rajooni rekordi nii noorte kui täiskasvanute klassis paljulubava 1.52-ni. M. Ojaveer esines kogu hooaja vältel väga stabiilselt. Ta on meie naiskergejõustiklastest praegu vist ainuke, kes harjutab kindla treeningreþiimi kohaselt. Seega on võimaldanud tal omandada võrdlemisi laitmatu rullhüppetehnika.

Ka Viljandis Eesti NSV noorte meistrivõistlustel ei jäänud Paide rajoon ilma kuldmedalita, kuigi kokkuvõttes tuli leppida kolmeteistkümnenda kohaga. Medalitoojaks oli noor kuulitõukevirtuoos, Tapa II Keskkooli õpilane Aleksander Tammert, kelle kuul parimal katsel maandus tõukeringist 15,33 m kaugusel. A. Tammert on noormees, kellel on head füüsilised eeldused ja kes tõsiselt suhtub treeningusse. Sügisel tõukas 17-aastane nooruk täiskasvanute kuuli 14.05 ning püstitas Tapal 5-kilogrammise kuuliga uueks Eesti NSV noorterekordiks suurepärase 17.18. Võib-olla kindel, et ta ei ole veel kõiki oma potentsiaalseid võimeid näidanud ning on suuteline märksa enamaks.

Traditsioonilisel 6-rajooni matskohtumisel, mis peetakse igal aastal Paides juuni esimesel pühapäeval, olime 1963. aastal sunnitud loovutama üldvõitjale väljapandud rändkarika jõudsaid edusamme tegeva naaberrajooni Rapla sportlastele. Võitis Rapla 356 p., teine oli Viljandi 304 p., kolmas Paide 289 p., järgnesid Rakvere 260 p., Jõgeva 255 p. ja Põlva 152 punktiga. Paidelased said individuaalselt kaks esikohta – Mare Ojaveer võitis kõrgushüppe (1.45) ja Maie Tiigi kuulitõuke (10.68).

Kolmelinnavõistlustel osutusid kolmandat aastat järjest paremaks Paide kergejõustiklased.

Vabariigi 30 parema edetabeli järgi olid Paide rajooni naiskergejõustiklased mullu Eesti NSV-s 69,9 punktiga kümnendal kohal ja meeskergejõustiklased 32 punktiga kuueteistkümnendal kohal. Võistluste organiseerimist, kalenderplaani täitmist ja spordikohtunike tööd arvestades omistati rajooni kergejõustikusektsioonile aga 1963. aasta kokkuvõttes kuuest koht.

Võistlusi oli möödunud hooaja jooksul piisavalt. Mis aga soovida jättis, oli üksikute sportlaste suhtumine oma rajooni, linna või kollektiivi au kaitsmisse. Omamoodi tegemist oli Tapa kergejõustiklaste "väljameelitamisega" – ikka juhtus üks või teine takistav asjaolu ette, mis ei võimaldanud võistlustele sõitu. Nii jäid mitmelt kaalukalt võistluselt eemale Elme Roomeldi, Made Ring ja Maris Männik. Suuri raskusi oli ka Tapalt võistlusprotokollide kättesaamisega, mistõttu mõned tagajärjed jäid välja nii vabariiklikust kui rajooni edetabelist.

Möödunud hooaeg pakkus siiski ka mõndagi rõõmustavat. Lisaks eelpoolnimetatud saavutustele tuleb esile tõsta Järva-Jaani Maakutsekeskkooli nr. 31 õpilase Jaan Joori tagajärge odaviskes 56.08 ja kuulitõukes 13.31. Edasiarengut näitas samuti Lehtse sportlane Ants Saame, kes kuulitõukes saavutas isiklikuks rekordiks 13.62. Sügiseks jõudis sportlikku tippvormi Ambla sidetöötaja Evald Lass, tõugates Liepajas Balti Raudtee spartakiaadil kuuli 13.28 ning heites ketast 39.44. Jooksjatest andsid põhjust optimistiks Hans Einpalu, Avo Luuk, Ants Velleste, Ivan Glõva, Oleg Stserbakov, Arvo Orupõld, Toomas Heinaste ja Toivo Kaselaid.

Naiskergejõustiklastest on heade võimetega kiirjooksjad Nadezda Laaneväli, Ruth Pajos, Asta Kepp, Aili Otti ja Ella-Meeli Pihtje. Kahjuks neist keegi ei ole pööranud vajalikku tähelepanu oma kehahoiaku ja kätetöö parandamisele, mis tagaks neile peatselt pääsu vabariigi naissprinterite paremikku. Tubli oli Tiia Reinloo poolt kevadel rajooni koolinoorte spartakiaadil näidatud aeg 8,0 tütarlaste C-klassi 60 m jooksus – see on vaid ühe kümnendiku sekundi võrra nõrgem vabariiklikust noorterekordist. T. Reinlool on tulevikku ka kõrgushüppes, kui ta vabaneb kartusest lati ees. Kaugushüppes ei ole näha tõsisemat konkurentsi meie praegusele ainsale viiemeetrinaisele Ruth Pajosele. Hüpetes on võimelised edasi arenema eelkõige Reet Tomberg, Nelly Tuur, Salme Piibar, Laine Nael, Lea Põldmaa, Mait Ott, Stanislav Smolin, Jaan Uibu ja Vladimir Hollak. Heidetes-tõugetes võib loota Maris Männikule, Liivi Suvile, Elme Roomeldile, Anu Laansalule ja Merike Kaburile. Mullu esmakordselt pääses meil 4 naissportlast kettaheites üle 30 meetri piiri. Odaviskes edestas Tapa Keskkooli õpilane Maris Männik kindlalt rajooni rekordiomaniku Maie Tiigit, kes sügisel siirdus edasi õppima Leningradi Lesgafti-nimelisse Kehakultuuri Instituuti. Tõukeringis oli endiselt kodus väsimatu Totti Kasekamp, saades tagajärjeks 11.11.

Hea tahtmise juures on Paide rajooni kergejõustiklastel võimalused esineda senisest märksa tulemusrikkamalt ning teha juba eeloleval hooajal mitmeid korrektiive rajooni rekorditabelisse.

Autor: Viktor Kapp

Allikas: "Paide spordialmanahh" [© Eesti NSV spordiühingute ja –organisatsioonide liidu Paide rajooni nõukogu 1964]