Kroonikaandmed kinnitavad, et Tallinna, Tartu, Narva ja Kuressaare kõrval oli Paide üks neid provintsikeskusi, kus tegeldi kergejõustikuga juba enne Esimest maailmasõda. Uudset harrastust tunti siis atleetika ehk lihtsalt kergeharjutuste nime all, mille hulka kuulusid peale tänapäeval viljeldavate alade ka pallivise, kotisjooks ja võiduturnimine.

Kuidas kergejõustik linnast maale levis, sellest annab ülevaate Tallinna "Kalevi" (algselt Jalgrattasõitjate Selts) protokolliraamat. Seal on kirjas, et 1912. aasta kevadel sõitsid uut spordiala populariseerima hakanud kalevlased Johannes Villemson ja Leopold Tõnson maakondadesse esinema.

Esimene peatud tehti maakonnalinnas Paides. Asjahuvilistele näidati, kuidas kivi tõugata, kepiga või kepita kõrgust hüpata ning missuguseid jõuharjutusi on tarvis teha lihaste tugevdamiseks. Tehti ka juttu spordieetikast, olümpiaideedest ja peatselt alanud Stockholmi olümpiamängudest. Paidest jätkus propagandaretk Türile, Kärusse, Viljandisse, Pärnu ja Haapsallu.

Olümpiaideed sütitavad

Külvatud seeme leidis head toitepinda. Üsna varsti asutati Paide karskusseltsi "Idu" juurde spordiosakond. Selle esimeheks valiti notarikontori kirjutaja Karl Tannebaum (pärast nimede eestistamist Kalev Tammehoid), keda tunti kui mitmekülgsete huvide ja karske eluviisiga noormeest. Ta oli lõpetanud kreisikooli ja osutanud head pealehakkamist juba pasunakoori asutamisel. Madrusena Vene kroonus aega teenides oli K. Tannebaum ka rajataguse spordiga kuigipalju kokku puutunud, nähes tänavajookse Konstantinoopolis ja Plymouthis, ratsavõistlusi ja koomilisi eeslitega võiduajamisi Gibraltaris.

Mida kujutas endast tollane spordielu Paides? "Veel sajandi algul piirdus noorte vaba aja veetmine niisuguste sportlikku laadi tänavamängudega, nagu laptuu, kurnimäng, skatski ja svinka. Vahel oli selleks püstkarkudel käimine, sõrmevedamine, käeväänamine või muidu rüselemine. Kord-korralt hakkasime oma jõu ja osavuse väljendamiseks uusi viise otsima. Läks moodi ujumine ja paadisõit jõel, kaalupommide sikutamine Stephani värvikoja hoovis," on K. Tammebaum-Tammehoid mälestustes kirja pandud. Spordiveterani sõnul oli paidelastel teiste maakeskustega vähe kokkupuuteid, sest nagu ütlevad laulusõnad: polnud ronge, autosid ega jalgrattaid... Samal ajal kirjutasid ajalehed Eesti vägilase Georg Hackenschmidti menukast esinemisest Inglismaal, visadest jooksumeestest Rootsis ja Soomes, aga ka esimestest kergejõustikuvõistlustest Tallinnas.

Kõik see sütitas, tõmbas vastupandamatult kaasa.

Veel samal suvel läks "Idu" spordiosakonnal korda kutsuda Paidesse kergejõustikukursusi korraldama Tallinna "Kalevi" treener Adolf Margevits. Asjahuvilisi kogunes 29. Nende seas oli veterinaarvelsker August Tobro, kohtusekretär, pärastine Paide linnapea Eduard Puurfeldt, ätiteenijad Peeter Kepp ja Karl Tarius, juukselõikaja Jaan Sarv, Aleksander ja Jaan Sauga, August Kritt, Eduard Einamann jt. Muide, fotot neist kursuslastest võib näha Järvamaa Muuseumis.

Instruktor mõistis teha õppuse sedavõrd huvitavaks ja kaasakiskuvaks, et enamik osalejaid tegi lõpuni kaasa ning sooritas nii ettenähtud teoreetilised kui ka füüsikalised katsed.

Vaatamata sellele, et 1912. aastal veel ametlikult registreeritud võistluste korraldamiseni ei jõutud, tuleb Paides peetud kursusi ja nende lõpul võimete mõõtmist täie õigusega lugeda organiseeritud kergejõustikutegevuse alguseks Järvamaal.

Esimesed sammuseadjad

Hoovõtuks pikalt aega ei kulutatud. Sissejuhatus oli tehtud ja nüüd hakkas uus mitmetahuline ning paljude võimalustega spordiala jõudsalt juuri ajama. Saadud innustusel asuti raha kokku panema ja pisihaaval tarvilikku inventari soetama. Mõlgutati isegi mõtteid rajada spordiväljak. Esialgu käidi harjutamas Tariuse pärijate krundil Aiavilja tänavas. "Seal sai joosta, hüpata ja võimelda, ka jalgpalli togida," meenutab K. Tannebaum. Ainult midagi püsivamat polnud võimalik rajada, kuna sama kohta kasutati näituseaiana.

K. Tannebaumil endal küpses tõsine tegevusplaan. Pärast lühiajalist, kuid tugeva koormusega harjutamist, mille põhiosa moodustasid treeningjooksud Paidest Türile ja tagasi, otsustas ta sama aasta augustis rinda pista II üle-eestilistel olümpiamängudel Tallinnas. Seal tegi ta kaasa 5000 m jooksus. Pealtvaatajate hämmastuseks osutas paljajalu rajale läinud paidelane tookordsele Eestimaa tippjooksjale Johannes Villemsonile ootamatult südi vastupanu, lõpetades tema järel teisena. Saavutus oli seda tähelepanuväärsem, et Tannebaum oli kodulinnastu tulnud Tallinna jalgsi!

Kaks aastat hiljem oli K. Tannebaum juba maratonimeeste rivis ülevenemaalisel olümpiaadil Riias. Starti tulnud 34 võistleja hulgast jõudis ta teise eestlase, Stockholmi olümpiamängudel käinud Elmar Reimani ees igati tublile viiendale kohale.

Sellest võistlusest, kus ta esimest korda tõmbas jalga kingitud jooksukingad, jutustab ta ise järgmist: "Kuigi jooksutempo oli riialase Kapmalsi juhtimisel algusest peale maruline, tundsin, et lähen edasi otsekui põdrasammul. Üksteise järel möödusin mitmest mehest. Kümnendal kilomeetril ei olnud enam ees kedagi näha... Oleksin samamoodi ka lõpuni vastu pidanud, kui poleks alt vedanud need närused kummikingad! Poolel teel viskasin nad jalast tee äärde ja jätkasin paljajalu. Kuid oli juba hilja kaotatud edumaad veremeis jalgadega tasa teha. Olen viienda kohaga siiski rahul, sest oli ju kohal suur osa selleaegseid Venemaa paremaid."

Jooksmisega tegeles Paides veel salkkond noormehi. Kuid laiema avalikkuse ees üles astuda polnud aeg veel küps. Küll näitas end üllatusmehena vaikselt omapead treeninud Voldemar Laube, kes 1913. aastal ühel võistlusel Tallinnas hüppas kaugust 5.72. Tulemus oli maakonna tippmark ja ainult 10 sentimeetrit nõrgem pealinlase Gustav Kiilimi nimel olnud mitteametlikust Eestimaa rekordist.

Kuidas harjutas Karl Tannebaum?

Enda arvates alustas ta küllalt hilja, alles 19-aastaselt. "Tundes lihastes juba rohkem rammu, asusin kodu lähedal Mündi silla juures jõge puhastama," jutustab ta. "Paljaste kätega kangutasin jõe põhjast kive välja ja upitasin neid süles kaldale. Mõni kivimürakas kaalus kümneid puudasid. Laudu ja teibaid lakaluugist sisse luupides sain harjutada viskeid, kiire kõnnakuga arendasin võhma. Koju tulles ei hakanud ma igakord väravat otsima, vaid kargasin üle plangu."

Töö juures notarikontoris selgus ühel päeval, et kellelgi talumehel lõppes protsessi edasikaebamise tähtaeg. Mis teha? Tannebaum võttis nõuks minna mehele Silmsi külla teatama - sinna oli umbes 15 kilomeetrit. Ta lippas üle põldude, heinamaade, läbi metsa ja üle jõe, korraks eksis teelt, kuid jõudis siiski pärale. Talunik oli aga parajasti eemal sooheinamaal. Mis muud, kui sinnagi järele! Lõpuks leidis niitja ja sai vajalikud allkirjad. "Kuuma ilmaga kippus väsimus võimust võtma," tunnistas K. Tannebaum. "Kuid pikemalt puhata polnud mahti. Kinnitasin keha leiva ja hapupiimaga ning andsin siis päkkadele uuesti valu."

Talumehe protsess suudeti päästa.

Uus spordiala võidab sõpru

Kogu maailmas tegi kergejõustik edusamme. Järjest rohkem noori tuli staadionile võidu jooksma, hüppama, raskusi lennutama. Nende seas, kes Paides spordikuningannale käe ulatasid ning K. Tannebaumi ja V. Laube kõrval tõsisemalt harjutama hakkasid, olid Heinrich Reinart, Emil Beljals, Elmar Jürgenson, Johannes Pürn ja Tõnis Käsebier. Nõu ja jõuga olid alati abiks Guido Mamberg, Jaan Nichting, dr. Oskar Nubian, Johannes Lutrus, Karl Preema, Voldermar Kübler.

Tasapisi jõudis kergejõustik mujale Järvamaale, algul suurematesse keskustesse, seejärel kaugematesse ja pisematessegi külakestesse, kus leidus asjahuvilisi.

Erilise ettevõtlikkusega paistsid silma Ambla noored. Juba 1910. aastal pandi seal alus oma spordiringile - Ambla Jõukarastuse Seltsile. Kuigi otsa tegid lahti raskejõustiklased ja vutimehed, jõuti peatselt ka kergejõustiku juurde, mis läks üha enam moodi. Mõne aasta jooksul kujunes Amblast koguni maakonna tugevamaid kergejõustikukantse, kuhu koondus selle ala entusiaste kogu ümbruskonnast, sealhulgas Järva rekordimees teivashüppes ja odaviskes Harald Kobbin, jooksurajale ilmusid lootustandvad keskmaajooksjad Ervin Sepp ja Helmut Kruuse, nobejalgne Ants Strömberg (Soopere). Tänaseni meenutatakse toimekaid vennakseid Artur ja Aksel Kuulmatat, kes olid samavõrd head nii kergejõustiklaste kui jalgpallureina. Nemad koos Ambla kooli võimlemisõpetaja Olav Topmaniga olid kohaliku spordielu peamised eestvedajad, rajades ka Arulagedale spordiplatsi.

Alustati sammuti Türil, Koerus, Järva-Jaanis, Esnas, Rakkes, varsti Kärus, Tapal, Jänedal, Roosna-Allikul, Lõõlas. Kohalike seltside juurde loodi spordiosakondi ning ühiste pingutustega püüti üle saada majanduslikest raskustest, leida sportimispaiku, korraldada treeninguid ja võistlusi. Tekkis vajadus täiendada erialateadmisi, mida algajail kergejõustiklastel oli rohkem kui kasinalt.

Türil leidis kergejõustik poolehoidjaid paberivabriku töötajate ja raudteelaste hulgas. Nende liitus teisi alevinoori, kuigi huvialadest püsis esikohal jalgpall. Raudteeametnik Peeter Molli, Kilingi-Nõmmelt tulnud kullassepaõpilase Karl Lorenzi ja paberivabriku ekspediitori Madis Tempi initsiatiivil hakkas koos käima grupp spordihuvilisi ning kohaliku haridus- ja muusikaseltsi juurde asutati spordiosakond. Hiljem kujunes sellest Türi spordiring. Tehti algust spordiplatsi ehitamisega.

Teadaolevail andmeil oli türilase Peeter Molli 1913. aastal joostud 100 m aeg 12,4 esimene registreeritud kergejõustikurekord Järvamaal. Hiljem näitasid ennast tippmeestena tehaseinsener Lennart Broman ja tööline Johannes Karpender. Esimene ründas tulemuslikult rekordeid kaugus- ja kolmikhüppes, teine heitealadel, jõudes Eesti paremiku hulka.

Ärksamaid spordikeskusi noil aegadel oli Koeru. Kergejõustikule panid seal jalad alla noored kooliõpetajad Begarsky ja Elmar Jürgenson (Ilomets). Nende tööd jätkasid metsnik Edgar Niinemägi, pealinnast tulnud kellassepp Aleksander Sussen, kes oli ühtlasi agar spordijuht ning Koeru Spordiseltsi asutajaliikmeid, seejärel Karl Grauberg (Kaare), kiirjooksule ja hüpetele spetsialiseerunud Rakke kandi mees Evald Hinrekus jt. Väärib märkimist, et juba 1913. aastal jooksis koerulane Elmar Jürgenson 60 m Järvamaa rekordiks 7,8. Tema põhialaks jäi siiski teivashüpe, milles ta viis aastat hiljem ületas puuteibaga 2.85. Seda peeti tol ajal suursaavutuseks.

Aktiivse kergejõustikuliikumise algus Järva-Jaanis langes pisut hilisemale ajale. Seetõttu osa kohapealseid paremaid, nagu 400 m jooksja Elmar Reiman (Rahu) jt, tegi kaasa Koeru või Ambla võistkonnas. Sealsete võrkpallurite, kergejõustiklaste ja muudegi spordialadega tegelejate meelispaigaks kujunes looduslikult kena suvepidude paik alevi külje all Orina mõisa juures, rahvapärase nimega Kasekoppel, kus sporditakse tänaseni.

Jänedal läks kergejõustik hoogu pärast seda, kui 1918. aastal Tallinnas asutatud Põhja-Eesti Põllutöökeskkool toodi üle Jänedale ja siia õppima kogunes rohkesti noori kogu Eestist.

Kahjuks on andmeid Järvamaa kergejõustiku algusaastaist üpris vähe säilinud. Kui palju või mismoodi siis üldse võistlusprotokolle vormistati? Ei olnud ju ajalehtedeski regulaarselt ilmuvaid spordinurki nagu tänapäeval. Seetõttu on ülimalt tänuväärt, et eestlase Tõnu Wiedemanni Peterburis toimetatud esimeses eestikeelses spordilehes toodi 1914. aastal ära Järvamaa kergejõustikurekordid.

Milline statistika haardeulatus!

Ajalehest saame teada, et maakonna edetabelis oli nelja ala järel kirjas Paide sportlase Johannes Pürni nimi: kolmikhüppes ilma hoota 9.00, piigi viskamises 39.47, diskuse pildumises 30.07 ja kõrgusele hüppes paigalt 1.15. Lisagem, et Johannes Pürn oli spordimees, kellel õnnestus üheksa aastat hiljem esimese järvalasena ületada diskuse pildumises, s.t. kettaheites 40 meetri piir. Tulemusega 40.65 oli ta 1923. aasta Eesti edetabelis neljas. Maakonna meistrivõistlustel tuli ta viiel korral võitjaks veel maadluses ja tõstmises. Pikka aega nähti teda tegutsemas spordikohtunikuna.

Asutatakse spordiselts "Maleva"

Omaette tähtsündmuseks kujunes 1913. aasta 14. ja 15. septembril Paides näituseaias peetud spordipidu, mida korraldajad reklaamisid Järvamaa olümpiamängudena. Nii oli siis kombeks mujalgi. Võimlemise ja akrobaatikanumbrite kõrval olid esimest korda kavas kergejõustikuvõistlused.

"Kirev reklaam ja ilus ilm aitasid kaasa ürituse igakülgsele kordaminekule, nii et värskelt tegevust alustanud Paide spordiselts "Maleva" sai katta oma sünnivõlad," andis oma hinnangu K. Tammehoid. Õnnestunud spordipeo kirjeldus ilmus ka ajalehes. Toonitati publiku huvi üldsusele veel vähe tuntud "jõustikualade" vastu ning tõsteti esile peoperenaise pr. Irene Raudsepa teeneid.

Karskusseltsi "Idu" eestseisuse ja spordiosakonna vahel oli tekkinud nii eetika- kui võimuvastuolusid. Nende tagajärjel löödi lahku. Vaatamata sellele, et eeskujuks võeti Tallinna "Kalevi" põhikiri, võttis uuele spordiseltsile tegevusloa andmine tükk aega. Tsaarivõimude tõrksus oli niivõrd suur, et kahel korral ei saadud kubernerilt kinnitust. Asja huvides nimetati kohaliku vene-saksa bürokraatliku koorekihi esindaja Pavel Kartasov seltsi auliikmeks ja dr. Woldemar Grohmann seltsi arstiks. Viimaks taheti kõrgemalt pool teada, mida sõna maleva õieti tähendab. Kui läks korda ära seletada, et tegemist on põlise eesti sõnaga, mis tähendab tugevate ja osavate meeste kogu, vägikaikavedu lõppes. 1914. aasta veebruaris põhikiri kinnitati.

Paide teeneka spordijuhi, kergejõustiklase, tõstja ja tennisisti Valter Kärdi ütlustel pandi "Maleva" asutamisega nurgakivi spordiorganisatsioonile, mis viis Järvamaa kergejõustiku õitsengule, kuna koondas oma ümber mitte ainult Paide, vaid kogu maakonna kergejõustiklaste paremiku. Siitpeale hakati nõudma võistluste eelnevat registreerimist, protokollide ja edetabelite pidamist, atesteerima spordikohtunikke, panema rõhku korraldusele.

"Maleva" esimeheks valiti värvikoja omanik Julius Stephan, pärastise teivashüppemeistri (3.62-1938) Otto Stephani onu. Paides demonstratsioonesinemisel käies oli maadluskuulsus Georg Lurich tema "Paide tugevamaiks meheks" tunnistanud ja vastava saksakeelse diplomigi välja andnud. Kui J. Stephan hiljem vanuse tõttu tagasi astus, läks seltsi juhtimine üle Pärnust saabunud kohtukirjutajale Johannes Raudsepale. See tõi endaga kaasa kergejõustikuhuvide elavnemise.

Hoogu läinud sporditegevuse katkestas Esimene maailmasõda. "Sõjapäevil jäid ära kõik suvepeod, kontserdid, näitused ja muudki üldrahvalikud üritused. Läksid laiali samuti sportlased - kes sõjaväkke, kes sinna-tänna. Vahetas omanikku ka Tariuse krunt, nii et Paide poistel polnud üldse enam kohta, kus sportida," iseloomustab seda ajajärku Valter Kärt.

Kergejõustik uuel tõusulainel

Ometi ei suutnud miski kergejõustiku võidukäiku peatada. Segastest aegadest hoolimata asus varsti jälle harjutama ja omavahel mõõtu võtma. Uus põlvkond kergejõustiklasi sai tuult tiibadesse, eriti pärast Vabadussõja võidukat lõppu ning Eesti iseseisvuse väljakuulutamist.

Esimese maailmasõja päevil loodeti palju Paide noorest kõrgushüppajast Julius Paskevitsist. Koolipoisina Tallinnas oli ta hüpanud "karjapoisi" stiilis 1.65, mis oli viis sentimeetrit parem Nikolai Jaansoni rekordist. Sinnapaika tema spordikarjäär paraku jäigi. Tehniliste alade viljelemisel paistis silma paidelane Karl Kõrvits, tuntud helilooja Harri Kõrvitsa onu. Läinud Paidest elama Mõisakülla, sai ta seal isiklikuks tipptulemuseks "kepphüppes" 2.65.

Pärast sõda hakkasid Paide kergejõustikuhuvilised harjutama Mündi tee ja Vee tänava vahelisel laadaplatsil. Kohalik rahvas tundis seda paika Laadavainu nime all. Laatade vaheajal karjatati samas lehmi ja hanesid. Noorematele meeldis tulla siis juba seepärast, et lähedal oli nende lemmiku Johannes Pürni kodu, kes enamasti igal õhtul kohal oli. Hüppama, jooksma, palli veeretama või lihtsalt pealt vaatama koguneti siia pärast loomade kojuajamist.

Valter Kärt: "See oli tõeline eikellegimaa, kust kedagi ära ei aetud, millelt mingit renti ei nõutud. Koht oli veel selle poolest hea, et asus linna pürjerite silme alt eemal. Nii ei saanud poisid oma paljaste kintsudega ja tihti eht indiaanlasliku sõjakisaga viimaste meelerahu röövida. Vihmajärgsel ajal tuli küll tihtipeale kuul pärast tõukamist maa seest välja kaevata, ka pidi lehmade visiitkaartide koristamiseks labidas alati käepärast olema."

Laadavainul said jooksulusti jalgadesse kesk- ja pikamaajooksjad Konstantin Lugus ja Rein Pukspuu, esimest korda tõukasid kuuli Karl Tepp, Valter Kärt ja Paul Kalberg. Oma eduteed alustas siin Paide preestri poeg Sergei Uusna, keda nimetati naljatades sprinteriks jumala armust. 1923. aastal läbis ta 100 m 11,4ga. Parimast küljest õnnestus tal end näidata 1925. aastal Koerus, kus ta 60 m jooksus kordas ajaga 7,1 Eesti rekordit. Ametlikku kinnitust see siiski ei leidnud, kuna ajavõtmise juures ei viibinud kõrgema kategooria kohtunikku.

Samal Laadavainul peeti 1922. aastal esimesed Järvamaa meistrivõistlused kergejõustikus.

Linna teises servas koguneti treenima Kureküla vainule. See oli väike sõõrjas plats Prääma raba ääres. Kõrvale rajati Kaitseliidu lasketiir. Koduselt tundsid end seal lähedal elanud jooksumehed Johannes Maider ja August Seera, vennad Otto ja Arnold Ambach, hilisema nimega Purje. Räägitakse, et vennastest vanem, Otto Ambach olevat ületanud kõrgushüppes juba siis kentsaka "havihüppega" 1.90, kuid tollal kehtinud määruste kohaselt seda ei tunnistatud. Stiili ümberõppimisel ta midagi erilist ei saavutanud.

Esimesi Eesti kergejõustiklasi, kes rahvusvahelises ulatuses endale nime tegi, oli 1891. aastal Kabala mõisas (siis küll Viljandi maakonnas) kutsari pojana sündinud Jüri Lossman. Gümnaasiumipõlves Tallinnas süvenes poisil kiindumus vastupidevusjooksu vastu. See viis ta lõpuks kahtedele olümpiamängudele. 1920. aastal Antverpenis riputati J. Lossmanile kaela maratonijooksu hõbemedal, kusjuures vaid 12,2 sekundit lahutas teda olümpiavõidust. Selleks ajaks olid tema valduses kõik Eesti pikamaajooksu rekordid, alates 3000 m kuni tunnijooksu ja maratonini.

Tasub meenutada, et 1921. aastal ilmusid esimest korda trükist eestikeelsed kergejõustikumäärused. Soome keelest tõlkis need Järvamaa kirjandusklassi Anton Hansen Tammsaare.

Ei läinud kaua aega, kui Tapal köitsid tähelepanu Karl Laursoni (Laurisoo) võidukad esinemised jooksurajal. Muigamisi lausuti, et kui "lendav tapalane" starti ilmub, siis ta ka võidab ja teistel jääb üle jahtida vaid järgmisi kohti. Niivõrd võimas oli tema minek. K. Laursoni 1923. aastal joostud 5000 m aeg 16.52,6 püsis Järvamaa rekordina kaheksa aastat, kuni 1931. aastal üliõpilasmängudel Riias paidelane Konstantin Lugus selle ületas. Pärast seda, kui K. Laurson oli üle läinud Tallinna "Kalevisse", asus ta purustama vabariigi rekorditabelis olnud Jüri Lossmani tippaegu. Ja edukalt. Tema sportlaskarjääri jäid tähistama uued Eesti rekordid võistlusmaadel 2000 m - 10 000 m ja mitu tiitlivõitu meistrivõistlustel.

Järvamaa oli ka 1910. aastal Tapa ametniku perekonnas sündinud, hiljem Tallinnas juudi gümnaasiumis õppinud Eesti ühe kõige mitmekülgsema naiskergejõustiklase Saara Teitelbaumi kodumaakond. Algul kaitses ta "Makkabi", siis Tallinna "Kalevi" värve. 1929. aastal oli ta meie vabariigi rekordiomanik üheksal alal, kusjuures tema 400 m aeg 61,8 oli maailmas paremuselt teine! Tema 5.24st kaugushüppes saadi jagu 24(!) aastat hiljem.

Jätkuva hooga tegutseti Koerus. Harjutati ja võisteldi lagedal platsil kõrtsi kõrval, kus praegu on parkla ja bussipeatus. Kui 1921. aastal muudeti Koeru kool 9klassiliseks, läksid kergejõustiklased üle Aruküla parki. Võisteldi avaral väljakul mõisahoone ees ja Kabelipargi puiesteel, seal võis ligi 300 m pikkuselt maha märkida neli jooksurada. Ainuke viga oli, et 200 m ja 400 m tuli joosta sirgel.

1921. aasta Eesti edetabelisse pääses Koeru parim kergejõustiklane Edgar Niinemägi neljal ala - 100 m - 11,9; kaugushüppes - 5.77,5; kõrgushüppes 1.60 ja kolmikhüppes - 12.16,5. Temale kuulus ka maakonna rekord hoota kaugushüppes 2.81ga.

Alates 1928. aastast korraldati Koerus maakondlikke spordipäevi, mis omandasid suure populaarsuse. Eriauhinnad pandi välja parimale jooksjale, hüppajale ja heitjale-tõukajale.

Tapal hakati kergejõustikku harrastama ka soomusrongide rügemendis ja ühisgümnaasiumis. Rotilageda spordiplatsil rajamiseni jõuti siiski alles mitu aastat hiljem.

Eesti spordiseltside ja -klubide pingereas kahekümnendate aastate algul jõudis hooaja edetabeli põhjal Paide "Maleva" esimese viie hulka. Seda positsiooni suudeti hoida mitu spordisuve järjest, kuni asemele astus 1924. aastal moodustatud maakondlik spordiselts "Järvapojad".

Ülejõel valmib staadion

Paide spordisõpradele oodatud sündmus oli oma staadioni pühitsemine Tülba talu juures Ülejõel. Pärast lõputuid vaidlusi asukoha asjus läks korda alustada ettevalmistustega 1922. aasta kevadel. Kogu ürituse hing ja väsimatu eestvedaja oli staadionikomitee esimees, kohalik spordijuht ja kriminaalpolitsei Helmut Veem. Ei möödunud vist päevagi, kui teda tööobjektil ei nähtud. Suur osa töid pidid sportlased ja spordisõbrad tegema talgute korras, kuna alatasa kimbutas rahapuudus. Kulus kaheksa aastat, enne kui Paide staadion 15. juunil 1930 pidulikult avada võidi. Naaberlinna üks külalisi olevat sel puhul öelnud, et paidelastel oli julgust niisugust asja ette võtta, millest mujal isegi mõelda ei julgetud.

Tänutäheks H. Veemile hakati Järva spordipäevade võitjaile andma temanimelisi rändkarikaid. Trofeed on õnneks praeguseni säilinud eravalduses. Paraku pole suurt midagi järele jäänud Eestimaa ühest mõnusamate radadega spordirajatisest, mille kohal kasvab nüüd võsa. 1959. aastal ütles kahekordne olümpiamängude pronksmedalimees Bruno Junk: "Kui saaksin, võtaksin selle staadioni sülle ja viiksin Kadriorgu!"

Kurvalt lõppes ka Helmut Veemi enda elukäik. Punavõimude tulekul 1940. aastal ta arreteeriti ja kaua aega ei olnud tema saatusest midagi lähemalt teada. 1942. aasta kevadel leiti H. Veemi põrm mõrvatute ühishauast Pirita-Koselt ja maeti ümber Rahumäe kalmistule.

Alates 1932. aastast, kui kehakultuuri edendamiseks hakati eraldama toetusraha riigieelarvest, palgati maakondades ametisse spordiinstruktorid. Nende ülesanne oli juhtida erialatreeninguid kohtadel, vajaduse korral korraldada pikemaid õppusi-kursusi, aidata nii võistlusi korraldada kui ka kogu spordielu suunata. Järvamaal alustas esimese palgalise spordiinstruktorina tööd Ambla Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Olav Topman. Ta ise oli hea riistvõimleja ja tõkkejooksja. Temalt võttis 1937. aastal ameti üle Tallinnast kutsutud Aleksander Anier, kes oli sel ajal üks parim pikamaajooksja (isiklik rekord 500 m - 15.30,0 - 1938).

Pärast Teist maailmasõda jätkasid lisaks A. Anierile tööd eeskätt noortega spordikoolide ja -ühingute koosseisulised treenerid, koolivälise töö korras ka mitme kooli ja tehnikumi kehalise kasvatuse õpetajad. Häid tulemusi kergejõustikutreenerina on Rein Tammlal, Erni Reinlool, Uno Aanil, Ülo Vainomäel, Arnold Kuningal, Hans Lööperil, Valdur Tammikul, Leonhard Soomil, Jüri Järvikul, Liina Molotovskajal, Ell Rahnikul, Lea ja Veiko Valangul jt.

Tihti juhtub, et ühed ja samad sportlased ei paista esileküündivate tulemustega silma mitte ainult kergejõustikus, vaid ka teistel harrastusaladel. Niisugune universaalne mees oli 1895. aastal sündinud esnalane Albert Järva (Käsperson). Ta oli Esna spordiseltsi "Kalju" ja Kaitseliidu Järvamaa spordiringi asutajaid, ümbruskonna tuntumaid rammumehi, mitmekordne maakonna rekordiomanik tõstmises, ühtlasi võimekas maadleja ja kuulitõukaja. Raske tööõnnetuse tõttu Kabala piimatalituses kaotas ta käe, kuid ei pööranud spordile selga pärast sedagi. Teine Esna kandi mees, 1903. aastal sündinud Johannes Võhandu (Bergfeldt), oli kaheksa aastat järjest Järva maadlusmeister, aga ka silmapaistev võrk- ja jalgpallur, poksija, kergejõustiklane ja jääpallimängija.

August Maalstein - meister kodus ja võõrsil

Uut sära sai Järva kergejõustik 1914. aastal Mäo vallas ehitustöölise pojana ilmavalgust näinud August Maalsteini näol. Kahjuks jäi Teise maailmasõja varjus väga mitmekülgsete võimetega atleedi sportlik potentsiaal lõplikult avanemata. Viiel korral kaitses ta kergejõustikus Eesti rahvuskoondise spordiau. Tema 1939. aasta kuulitõuketulemus 15.45 oli siis aegade jooksul kolmas Eestis ja tõi kaasa olümpiakandidaadiks arvamise. Teatavasti jäid aga Helsingi olümpiamängud sõja jalgu ja niimoodi meie mehel olümpial käimata.

Peale musklirammu oli A. Maalsteinil eriti hea hüppe- ja keskendumisvõime. Noore koolijuntsuna hüppas ta kõrgust kaugelt üle oma pea. Hiljem jõudis ta oma kehakaalule vaatamata kõrgushüppes 1.75ni ja kaugushüppes 6.51ni, mis mõnelegi päris hüppajale saavutamatuks jäi.

A. Maalsteini 1940. aastast pärinev maakonna kettaheiterekord pidas vastu 39 hooaega, kuni Leonhard Soom 1979. aastal sellest mõne sentimeetriga jagu sai. Ta oli üks neid, kes Järvamaal vasara võimukamalt lendama pani. Seni oli seda vaid vargsi proovitud. 1943. aastal maandus vasar temas käes 43.92 m kaugusele, millega parandas V. Kaigase 1927. aasta tippmarki rohkem kui 15 meetriga. Samal ajal kuulus temale maakonna meistritiitel raskekaalu maadluses ning asendamatu mehena jätkus teda tõstepõrandale, võrk- ja jalgpalliväljakule.

Lisagem veel, et tema abikaasa Tamara (neiupõlvenimega Kübler) oli edukas kergejõustiklane. 1937. aastal püstitas ta uueks Järvamaa rekordiks kõrgushüppes 1.30, kaugushüppes 4.65 ja 60 m jooksus 8,8.

Teise maailmasõja ajal lahkus Maalsteinide pere Eestist. Peatuspaik leiti esialgu Austrias, seejärel Saksamaal ja Tsiilis. Sealgi kasutas August võimalust tõuke- ja heiteringis käia. Tema pagulasaastate parimaks tagajärjeks jäi 1948. aastal Saksamaal Geislingenis tõugatud 15.10. Sellega oli ta Euroopa edetabelis üheteistkümnes. Asunud elama Tsiili, tuleb ta seal maa meistriks nii kuulitõukes kui ka kettaheites, võistleb veel mitmel pool teisteski Lõuna-Ameerika riikides. Ta teeb kaasa ka vasararingis, saades isikliku tippmargi lähedase tulemuse 45.46 (1952).

August Maalstein suri 1980. aastal Kanadas Hamiltoni linnas, kus oli pidanud hästi minevat kondiitriäri.

Tippu jõutakse kodust eemal

Aastate jooksul oleme võinud heameelt tunda paljude Järvamaalt pärit, siin kasvanud ja koolis käinud või tööl olnud sportlaste saavutuste üle. Suur osa tipptulemusi on sündinud paraku pärast kodukandist lahkumist, enamjaolt tudengipõlves või teistes suuremates linnades.

Nõukogude võimu ajal jõudis kodumaakonnas koolinoorena spordiga tutvust teinutest kõige kaugemale Retlast pärit Laine Erik (Kallas). Tehnikumipäevil Säreveres omandas ta kergejõustiku aabitsatõdesid sealse kehalise kasvatuse õpetaja Hans Lööperi käe all. Edasi läks kõik päris kiiresti ülesmäge. Temast sai Eesti ja NSV Liidu rekordinaine 800 m jooksus (2.03,1 - 1967), Tokio ja Mexico olümpiamängudes osaleja ning ühtekokku 15kordne Eesti meister mitmel jooksudistantsil.

Siinjuures ei saa jätta esile tõstmata äsja oma 60. sünnipäeva tähistanud staazika spordipedagoogi ja mitmekülgse tegevsportlase Hans Lööperi teeneid meie spordiliikumises. Lisaks sellele, et nüüdne Jäneda põllutöökooli spordijuht on olnud pikka aega Türi jalgpallimeeskonna kapten ja vilkamaid väravakütte, tuntakse teda kindlakäelise laskurina ja hea sprinteri (100 , - 11,3; 1958) kui ka mitme ümberkaudse staadioni (Särevere, Rakke, Jäneda) rajajana.

Häid mälestusi on kõigil kergejõustikuhuvilistel Paide Kutsekeskkooli omaaegsest spordiõpetajast, kauasest rajooni kergejõustikusektsiooni esimehest Erni Reinloost. Aastail 1950-1971 oli ta Paide rajooni rekordimees kümnevõistluses, ühtaegu siinse võrk- ja korvpallimeeskonna kapten.

Tuntavaid jälgi maakonna ja Eesti kergejõustiku ajalukku on jätnud Vajangul taluperes sündinud Totti Kasekamp. Imetlust väärib tema sportlik pikaealises. Varsti pärast Tallinna kehakultuuritehnikumi lõpetamist valis ta elukohaks Lehtse aleviku, kus asus tööle kooli kehalise kasvatuse õpetajana. Tema sportlaskarjääri kõrgaasta oli 1955, kui ta üleliidulisel maasportlaste spartakiaadil Odessas tuli viievõistluses teiseks, kogudes 3869 punkti, mis ületas Eesti rekordi. Kuulitõukes näidatud 13.35 viis ta samadel võistlustel koguni autasustamispjedestaali kõrgeimale astmele, tulemus ise ootab tänaseni ületajat maakonna rekorditabelis.

1991. aastal Turus krooniti T. Kasekamp kahekordseks veteranide maailmameistriks. (kuul 10.06, oda 26.54), millele aasta hiljem järgnesid tiitlivõidud Euroopa veteranide meistrivõistlustel Norras kuurortlinnas Kristiansandis. Sealt saabus ta koju meistrimedalitega kuulitõukes (9.49) ja odaviskes (23.94), lisaks hõbemedaliga omaealiste viievõistluses.

Tiivustust nooremale põlvkonnale pakkusid aastate jooksul Emmi Junolainen, Helja Ilves-Sikka, Juta Ojamaa (kuul 13.11 - 1954, ketas 43.99 - 1956), Maie Tiigi (kuul 15.01 - 1969). Jõudsalt arenesid Enrik Lang (1500 m 3.49,9 - 1957), teivashüppes esimeste seas viie meetrini jõudnud Aavo Luigela, kümnevõistlejad Heinrich Kriivan, Toomas Berendsen, juunioride klassis Enno Viiburg.

Kuulitõukeringis tegid ilma Kiltsist pärit, kuid Tapal 2. keskkoolis õppinud Aleksander Tammert (19.41 - 1976) ja juba algkoolipäevil Karinul heade füüsiliste võimetega silma paistnud nüüdne Eesti Kergejõustikuliidu president Enn Rohula (19.95 - 1980).

Lähetuse suurde sporti sai ka Paides koolipinki nühkinud, praegu Riias elav Jaan Põldmaa, kes valis oma alaks meil vähe harrastatud käimise. Tema vanematekodu on Paide külje all Viraksaares. Armeeteenistuses täitis ta 1964. aastal 20 km käimises suurmeistri normi ning arvati NSV Liidu olümpiakoondise kandidaadiks. Ent olümpialinna jäi temalgi sõitmata, kuna baltlaste asemel eelistati teisi.

Aeg-ajalt andsid endast märku meie pikamaajooksjad, olles spordiühingute ja erisüsteemide spartakiaadidel, karikavõistlustel ja rahvajooksudel punktisaajate või isegi medalitaotlejate hulgas. Edu saatis viimase sõja eelse Vallijooksu võitjat Jakob Pärna (tema nimelisele rändauhinnale võisteldakse tänaseni) ja Otto Juhansood, samuti Elmar Amboja, Lembit Mesaku, Aulo Härmi, Toivo Kaselaidi, Kalle Pussi ja Rein Rannikut. Väga heast klassist olid Koeru noormehe Sergei Ustintsevi tulemused kesk- ja pikamaadistantsidel. Haridusteed jätkas ta Tallinna Spordiinternaatkoolis. Käesoleva ajani on tema 1500 m aeg 3.51,6, joostud Kääriku õppebaasis, Järvamaa rekord.

Igale spordisõbrale peaks hästi teada olema oma noorusaastaid Järva-Jaanis mööda saatnud Eesti kunagise parima staieri (5000 m - 13.46,8 ja 10 000 m 28.37,4 - 1969), kogemustega treeneri, praeguse Tartu Ülikooli kehakultuuriprofessori Ants Nurmekivi nimi. Temalt teatepulga ülevõtjat ikka veel ei paista.

Kuidagi ei saa vaikides mööda minna ühest läbi ja lõhki kergejõustikulembesest ning sportlikku järjepidevust au seest hoidvast perekonnast, kelle juured ulatuvad Esna maile. Juba kolmekümnendate aastate hakul oli kaupmeheametit pidav pereisa Arne Kivine esimesi järvalasi, kellel ei käinud üle jõu 13 meetrit kolmikhüppes. Tema vanemast pojast Paavost sirgus Eesti meister ja rekordimees kaugushüppes (7.75 - 1965), ühtlasi mainekas kirjamees, spordiraamatute "Tahtmine", "Spordi kuulsuseks" II jt. autor. Nooremast pojast Maidust sai Paide rajooni esinumber nii kaugushüppes kui ka 100 m jooksus (11,1 - 1967). Juba on järge üle võtmas kolmas põlvkond, tema poja Markku näol, kelle sprindiajad mahuvad Järvamaa 1992. aasta edetabelisse.

Auväärne koht maakonna tippspordis kuulub visalt oma hüppetehnikat täiustanud ja kõigile peibutuskatsetele kodulinnale truuks jäänud Paide kõrgushüppajale Kalev Martsepale. Järjepanu kerkis hüppelatt ikka kõrgemale ja 1984. aastal kirjutas ta uueks maakonnarekordiks 2.24. Tulemus oli selle hooaja parim Eestis, nüüdseks on hüpanud rohkem vaid kolm eestlast.

Kahtlemata on kõige osavõturohkem spordiüritus Järvamaal igal sügisel toimuv Paide-Türi rahvajooks. Sellega tehti algust 1982. aastal. Kaasa tegi 659 inimest. Rekordiliseks osutus 1984. aasta, siis kanti lõpuprotokolli täismarsruudil (14 km) 1639 nime. Noorematele ja eakamatele osalejatele mõeldud lühemal võistlusmaal oli läbijaid 1510. Heameel on tõdeda, et seda populaarset massiüritust suudeti mullu jätkata.

Juubeliaasta oli sisukas

Viimastel aastatel on maakonna kergejõustikuparemik koondunud Türile. Kergejõustikuklubi "Järvala" juhatuse esimehe, maavalitsuse haridusosakonna metoodiku Leonhard Soomi treeningukavade järgi harjutades on saavutanud märkimisväärset edu sprinterid Uhur Kuningas, Toomas Villems, Gunnar Kirsipuu ja Donald Jäärats; keskmaajooksjad Arne Sookael, Urmas Utar, Raivo Rebane; naiskergejõustiklastest mitmevõistlejad Ester Kärner ja Kaie Jäärats-Riisberg, jooksjad-hüppajad Anne Meri-Sookael, Hilje Eerik, Pille Tõnisson, Heli Kiis, Deivi Sadeiko-Jäärats, Piia ja Rutti Luksepp, Laivi Räiss ja käimiseke pühendunud Tiina Beljajeva.

Õigustatult kurdetakse, et Eesti kergejõustik elab üle sügavat murdeaega. Sellest hoolimata tähistasid Järva kergejõustiklased oma mullust juubeliaastat sisukalt. Täiskasvanute klassis sündis seitse uut rekordit või tippmarki: Indrek Vahtra kettaheites (45.10); Rutti Luksepp kolmikhüppes (11.64); 100 m (12,28) ja 200 m (24,94) jooksus; Deivi Sadeiko kaugushüppes (5.99); Heino Kurrikoff maratonijooksus (2:37.17) ja "Järvala" naiskond 4x100 m teatejooksus (49,80).

Eriti tulemusterikas oli hooaeg suvel 18aastaseks saanud Rutti Luksepale. Eesti meistrivõistlustel tõi ta 100 m 12,28ga koju hõbemedali, 200 m osutus kõigile teistele püüdmatuks, tõustes ühtlasi Eesti edetabeli liidriks. Ta kuulus ka meistrikulla võitnud teatejooksu nelikusse, kus peale tema tegid kaasa Victoria Kass, Laivi Räiss ja Deivi Sadeiko. Tütarlapse suurepärasest võistlusvormist andsid kinnitust ülekaalukad sprindivõidud Rukkilillemängudel, veelgi enam esikoht ja maakonna A-klassi rekord 4583 punktiga seitsmevõistluses Eesti noorte meistrivõistlustel Viljandis.

Rahuloluga võib läinud hooajale tagasi vaadata Deivi Sadeiko. Isikliku tippajaga 12,53 tuli ta meistrivõistlustel neljandaks, kuid kodulinnas aset leidnud Eesti väikelinnade suvemängudel viis kaugushüppes maakonna rekorditähise veel 17 cm edasi. Küllap jäi see puuduv sentimeeter ootama järgmisi starte, millele küll eeloleval suvel tuleb perekondlikel põhjustel vaheaeg.

Naismaratonijooksjaist oli järjekordselt Eesti paremate seas Tiina Idavain Järva-Jaanist. Ajaga 3:12.33 oli ta paremuselt kuues.

Üldse leiame Eesti 1992. aasta edetabelist kümme Järvamaalt pärit sportlase nime, nende seas Tartu Ülikoolis õppiva ja ÜSK esindusdressi kandva paidelanna Marika Raiski, kes on nii kõrgus- kui kolmikhüppes teine.

Kõigi alade kokkuvõttes oli meie kergejõustikuklubi "Järvala" tiitlivõitude poolest teiste Eesti klubide seas igati hinnataval kolmandal kohal.

Autor: Viktor Kapp

Allikas: Järva Teataja [23.03., 25.03., 27.03., 30.03. ja 01.04.1993]