02. juuni 1982 (Lehtse vald Järvamaa) - 28. veebruar 2004 (Iraak)

Olime parajasti Eesti mitmevõistluse meistrivõistlustel Tallinnas, kui saime kurva teate - hukkunud oli üks meist. Tagantjärele mõeldes halvas see noormeeste teise päeva hoolimata sellest, et esimesel päeval oli alustatud päris hästi, sest hukkunu oli üks meist, Kergejõustikuklubi Järvala liikmetest.

Iraagis Eesti Rahuvalve Pataljoni ridades missioonil olles hukkus 28. veebruari hilisõhtul traagiliselt kergejõustiklane-sprinter Andres Nuiamäe. Õnnetu pommiplahvatus võttis Andrese elu kui samas kõrval olnud teised sõdurid jäid vigastamata. See oli nagu saatuse valik, kes sageli murrab just õitsvas eas olevaid ja parimaid meie hulgast. Andres on esimene ja loodan, et ka viimane eestlane, kes tinakirstus kodumaale tuuakse.

Andres valis rahuvalvaja rolli teades, et eluniit võib olla seal väga habras. Selline oli tema valik töö osalt ja süüdistada kedagi tema surmas on mõttetu, isegi alatu. Kuigi riik maksab perele päris suure kompensatsiooni ei võta see perelt ära südamevalu ega anna enam tagasi nende poega.

Albulane Andres Nuiamäe oli noore koolipoisina väga mitmekülgne ja innukas spordimees. Alguses oli ehk suurem huvi võrkpalliplatsi kui jooksuraja vastu. Hilisem edu jooksurajal kallutas vaekausi kergejõustiku kasuks. Peale Albu Põhikooli lõpetamist tuli teha valik. Andres jätkas spordi- ja õpinguteed Tallinnas, praeguses Audentese Spordikoolis, kus hetkel õpib ja treenib ka tema vend Indrek.

Sporditee alguses oli edu kiire tulema. Palangas Balti matðil 1997. aastal oli Andres 100 meetri jooksus 11,4 ja Väike-Rootsi teatejooksus teine. Hiljem tulid vigastused, mille tõttu tekkis arengus seisak. Peale gümnaasiumi lõpetamist 2001. aastal tuli otsustada, kas ja kuidas jätkata sporditeed. Unistused ohvitseri kutsest viisid ta sõjaväkke ja jätkuna Rahuvalve Pataljoni kuhu saavad vaid parimatest parimad. Sellesse pääsemisel oli kindlasti abiks tema sportlik ettevalmistus. Snaiperiamet esitas veel lisanõudeid, mis Andresel olid olemas.

Andres on maakonna rekordi omanik kuni 16-aastaste poiste 60 meetri ja 100 meetri jooksus vastavalt aegadega 7,3 ja 11,4. Ka täiskasvanute elektriline 60 meetri jooksu tippaeg 7,27 kuulub siiani temale. Ta oli mitu aastat meie maakonna kiiremaid noormehi.
Usun, et pojana oli ta hea laps oma vanematele, sest ausus, täpsus, sõnapidamine, sihikindlus, töökus ja eriti sõbralikkus olid need omadused, mis selles noores mehes olid. Seda saaks igale noorele sporti pürgijale eeskujuks seada. Näilisele kinnitusele oli Andres tegelikult üks optimismi genereerimise allikas. Temas oli sära, harvaesinevat dþentelmenlikustki, mis nakatas teisi tema ealisi. Samas oli Andres ehk liiga tõsise sporti suhtumisega.

Läinud on üks Eestimaa poegadest, kes kaugel kodumaast püüdis seista rahu eest. Rahu tagamine maailmas on kaudselt rahu tagatiseks ka meie väiksel sünnikamaral. Võtame toimunut nüüd kui paratamatust, sest eluratas keerleb meist sõltumatult edasi. Mälestust Andresest, kui väärikast noorest mehest ei võta meilt keegi kunagi.

Järvamaa kergejõustiklaste nimel Leonhard Soom.