User Rating: 4 / 5

Lihtsaid jooksu-, hüppe- ja viskevõistlusi korraldasid paljud rahvad juba mitu tuhat aastat tagasi. Kergejõustiku kui nüüdisaja spordiala ajalugu algab antiikaja esimeste olümpiamängudega.

776 e.m.a. võisteldi ainult niinimetatud ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid pikemad jooksud, viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja maadlus) ja relvisjooks. Iirimaal korraldati 12. sajandini niinimetatud Tailtenne'i mänge, mille kavva kuulusid peale võidujooksude kivitõuge, sepavasara heitmine (nüüdisaja vasaraheite eellane), kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpe. 19. sajandi keskel hakati kergejõustiku harrastama Suurbritannia õppeasutustes, 1866 korraldati esimesed Suurbritannia meistrivõistlused. USA-s peeti esimesed võistlused 1868, Saksamaal 1880, Rootsis 1881, Soomes 1882, Jaapanis 1898. Naised hakkasid kergejõustiku harrastama 20. sajandi alguses. Esimesed naiste suured rahvusvahelised võistlused (nn. maailmamängud) toimusid 1922. aastal Pariisis. Aastast 1928 kuuluvad naiste kergejõustikualad ka olümpiamängude kavva. Kergejõustiku levikule on kaasa aidanud rahvusvaheliste võistluste arvu kasv ja üha suurenev kava ning paljudes Euroopa riikides suvekuudel korraldatavad mälestus- ja traditsioonilised võistlused. Eriti osavõturohked on tänavajooksud ja linnamaratonid (São Paulos, Bostonis, Londonis, New Yorkis ja mujal).

Allikas: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia [© Kirjastus Valgus 1999]

• Next