Aleksander Tammert, äsja Eesti kettaheiterekordi 70.82-ni nihutanud Aleksander Tammert juuniori isa, on taastunud aasta alguse operatsioonist juba sedavõrd, et surub mängeldes rinnalt ligi 120-kilose kangimüraka.

Kuidas käsi käib?

Praegu hästi. Aga novembris oleksin peaaegu olnud mulla all. 1. jaanuaril tehti mulle operatsioon. Sapikivi oli ees ja organism oli viimase piirini mürgitatud. Õnneks head mehed, Jaan Troost ja Ants Viiklepp, tegid operatsiooni, ja hea mees ravis – Sergei Udalov.

Viisin neile tänuks sametkarbis Eesti meistri medalid, tagaküljele graveerisin doktorite nimed. See on parem, kui panna 1000 või 2000 krooni lauale.

Nüüd on kõik korras?

Ütleksin, et tervis on 0,7 eesti mehe tervist.

Trenni lubab ikka teha?

See ei ole probleem. Jõuan lamades suruda 60 protsenti elu margist. See teeb 119 kg.

11 aastat tagasi, tervelt 48-aastasena, võitsite Eesti meistrivõistlustel kuulitõukes veel medali. Tahate vana trikki korrata?

Võitsin, sest kavaldasin natuke. Viisin eelmisel päeval Jaan Talts juuniori treeningul rivist välja. Ta hakkas minuga pingutama ja sai trauma.

Juunioril (nii kutsub ta poega – P.P.) ei lasknud ma tõugata. Ütlesin, et kui lähed tõukama, siis sa Göteborgi MM-võistlustele ei lähe – vali ise! Poiss ütles: «Kurat, nüüd sa saad medali.» Ma küsisin: «On sul kahju või?»

Juuniorina olite kõva, aga täiskasvanute klassis enam suurt sära polnud. Miks?

Juunioride klassis oli lihtne. Esiteks, sain ülikoolis 35 rubla stipendiumi. Toidu peale sai kulutada rubla päevas ehk 500 grammi lastevorsti.

Teiseks, ülikoolis pidi õppima neljadele-viitele, et üldse stippi saada – see oli tõsine asi. Ja kolmandaks, elasime ühiselamus viiekesi ühes toas. Sa võid ju trenni teha, aga puhata viiekesi ühes toas ei saa.

Need mehed, kes treenisid nädalas kolm-neli-viis korda, kõrbesid kõik. Aga Tammert treenis üks kord nädalas ja tuli Euroopa juunioride meistriks.

Kuidas see võimalik oli?

Need Liidu mehed, kes mind 1965. aastal nägid, küsisid, kuidas mul selline tehnika on. Kes su treener on? Ütlesin, et mina.

Hakkasin 14-aastaselt üksinda Tapal treenima. Kui üksinda treenid, siis keegi ei sega, ja kui juhtub, et Jumal aitab – ja kui spordiliinis midagi peas ka on –, siis nelja aasta pärast olidki kõik Liidu noorterekordid minu nimel.

Kui oleksite kõvemini trenni teinud, kas oleksite siis ka olümpiale jõudnud?

1968, kui toimus Mexico City olümpia, olin 21-aastane, Liidu teine mees ja olümpianorm pikalt täis.

Katsevõistlustel, ja sugugi mitte mingis Nõo külas tehtud tulemused lubasid mulle olümpial 7. kohta. Aga olin peatreeneri mustas nimekirjas. Võtad viina, vaatad tüdrukuid, mängid kaarte öösel. Mind ei võetud pedagoogilistel eesmärkidel koondisse.

Nii jäigi teie karjääri tipphetkeks Euroopa juunioride mängude kuld 1966, kas pole nii?

Tegelikult oli see, mis ma juunioride EMil tegin, väike kangelastegu.

Olin edetabelis kolmandal kohal, tõsi, ainult natuke maas esimesest-teisest. Aga peatreener ütles: «Va imja sovetskogo naroda! (e.k nõukogude rahva nimel – toim), kuld peab tulema!» Mina: «Jest, kuld tuleb!» Niimoodi käis asi omal ajal.

See on kino, mis praegu enamiku Eesti sportlastega toimub. Mehed lähevad, on metsikus vormis, ja põmm! – jälle midagi juhtus, kogemusi ei ole.

Ainuke kõva mees on Andrus Värnik. Läks Pariisi MMile ja pani. Läks Ateena olümpiale ja pani – sellise jalaga nagu temal oleks mõni teine mees visanud mitte 82, vaid 28 meetrit.

Teie kohta räägitakse, et olete nalja-, napsu- ja naistemees. Segas see suure tulemuse tegemist?

Ma ei olnud mingi naistemees, ja ma ei olnud ka napsumees. Olin realist. Nägin, et neis tingimustes, mis mul on, ei jõua tavaline mees kaugemale kui 15 meetrit. Kuna mulle oli jumalast natuke antud, siis jõudsin 19 meetrini.

Aga selleks, et korralikult treenida, piltlikult öeldes ehitada maja, on vaja miljon telliskivi, mitte sada telliskivi ehk sada rubla kuus. Ütlesin, et aitab. Lolli mängima ma ei hakka. Panin pillid kotti.

Andsin endale sõna, et kui mul sünnib poeg ja tal on talenti, pakun talle kõik võimalused, et ta anne õitsema pääseks.

Nii et hakkasite juuniorist juba varakult sportlast kujundama?

Loomulikult, poiss ei olnud veel sündinudki, kui hakkasin teda treenima. Ema treenis, poiss kõhus. Vaata, millised teised sportlased on – nagu karud, kandilised. Aga missugune minu poiss on – hoopis teine liigutuste kvaliteet!

Ta tõstis juba üheksa-aastaselt kangi tehniliselt paremini kui Liidu koondise parim mees. Ujus, seisis väravas nagu Lev Jaðin. Ja suusatas.

Muide, kas tead, miks Mati Alaver kõvaks sai?

Alaver elas pärast ülikooli lõpetamist meie majas ja kui mu poiss kaheksa-aastasena suusatama läks ja ma talle suuski määrisin, tuli Alaver juurde ja küsis: «Sass, mis määret paned?» Uuris, missugune täna treeningprogramm on, millised on koormused – pani kõik kirja.

Ma olin kogemustega mees, ta oli seitse aastat noorem. Õppis minu käest ja saigi minust paremaks suusatreeneriks.

Kui palju omaaegseid konkurente te kaardimängijana paljaks tegite?

Kaardimängus oli mu tiitel suurmeister, teised ei saanud ligilähedalegi. Küsi Rein Kilgilt, miks ta mu poisile rohkem raha ei anna.

Kilk, endine kergejõustiklane, ütles, et ma paigutan su poissi 100 000, 200 000 – kurat, omal ajal tegid sa ka mind kaardimängus täitsa tühjaks! Ütles, et aitab, ei anna Tammertile rohkem raha.

Mina jälle, et Rein, sul oli minust kasu ka: kui noor olid, siis ma peksin, peksin, peksin sind kaardimängus, ja sa pidid välja nuputama, kuidas raha teha.

Kui sa minuga poleks mänginud, poleks sinust äris asja saanud. Kilk oli mul õpipoiss.

Te oskate tulemusi ette näha. Mis medaleid me sel hooajal võime oodata ja loota?

Tean küll, kuidas kõik läheb, aga ma ei hakka ütlema.

Mul poiss ütles, et vana, ma tean, et sa tead kõike ette, aga ära pasunda. Teistel on siis huvitavam. Pean teda kuulama. Sest nüüd on ta füüsiliselt minust tugevam.

CV

• Pikkus 192 cm, kaal 130 kg
• Sündinud 28. aprillil 1947 Tapal
• Lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna 1979
• Püstitanud kuulitõukes NSV Liidu noorte ja juunioride rekordeid, tuli kahel korral NSV Liidu juunioride meistriks ja 1966 Euroopa juunioride mängude võitjaks ning neljal korral NSV Liidu maaspordiühingute meistriks
• Isiklikud rekordid: kuul 19.41, ketas 54.98, vasar 51.66
• Püstitanud Eesti rekordeid jõutõstmises
• Töötanud spordimetoodikuna ja -instruktorina, sealhulgas Leedus, samuti treeneri ja kehalise kasvatuse õpetajana
• Esimese abikaasa, iluuisutaja Ehaga kaks last: tütar Aili ja poeg Aleksander juunior, Eesti kettaheite rekordimees (70.82) ja Ateena olümpiapronks
• Teine abikaasa leedulanna Birute, praegune naine Maie, endine klassiõde

* * * * *

Arvamus Rein Kilk ärimees, endine jooksja

Tammerti Sass on nii koloriitne figuur, et temast võib lõpmatuseni lugusid rääkida. Omal ajal kooris ta noori kolleege kaardimängus. Mängisime tundide kaupa sitaratast, umbes kaks kopikat silm. Mina suur kaardimänguhuviline polnud, aga väga raske oli talle vastu astuda. Ta jagas alati kaardid kuidagi märkamatult pihku ja nii tuli ikka mängida.

Teine asi, mis Sassile meeldis, oli kihlvedusid sõlmida. Näiteks jookseb koer mööda linna ja tema korraldab kohe kihlveo, kas koer keerab paremale või vasakule tänavale.

Defitsiidi ajal rääkis ta sageli leti alt näiteks rubla eest kaupa välja ja müüs selle siis rubla ja 20 kopika eest edasi.

Kuigi ta on parasjagu väänkael, suhtuvad kõik temasse respekti ja soojusega.

Priit Pullerits, Postimees

Foto: Reedel 59. sünnipäeva tähistav Aleksander Tammert seenior väidab, et teab küll, milliseid tulemusi Eesti sportlased sel hooajal oodata võivad, kuid ei hakka ütlema – teistel on siis huvitavam. Toomas Huik